Terevisioonis rääkis saatejuht Juhan Kilumets Karmen Turk’iga sellest, mis on New York Times hagi sisu OpenAI vastu, sest ChatGPT nagu iga generatiivse tehisaru arendamiseks on vajalik treenida seda aru inimeste loodu baasil. Juba on palju räägitud, et see saab olema põhjapanev kohtuasi innovatsiooni ja autoriõigusliku konflikti lahenduseks. Kindlasti saabki. Kuid olen veendunud, et tehnoloogia leiab alati enda tee ning ka turg leiab alati enda tee.
NYT argumenteerid sisuliselt neljas vaatest:
- NYT loodud sisu kogum on suurim teoste kogum, mida ChatGPT arendamiseks on kasutatud (suurem tekstimaht on vaid patentide andmebaas ja Wikipedia). Selle eest aga OpenAI tasu ei maksa;
- NYT loob ühiskondlikku väärtust versus OpenAI, mis on kasumile orienteeritud ja suletud;
- NYT on maalinud väga kontrastse pildi sellest, kui palju ChatGPT enda vastustes NYT sisu kasutab. Seda kõike Pullitzeri võitnud taksosektori artiklite näitel – tõepoolest, see oli 18 kuu uuriva ajakirjanduse tulem, mis hõlmas 600 intervjuud ja sadu teabenõudeid. Samas – tuleb rõhutada, et mingi põhjusel ei ole hagis lisatud, mis olid promptid ChatGPT-le, millega saadi ulatuslikult tsiteerivad vastused (võiski ju olla, et promptiks oli: „tsiteeri NYT artikleid“ 😊)
- Autorõiguslikult on tugevaks argumendiks ChatGpt „hallutsinatsioonid“: ehk ChatGPT poolt ebaõige info omistamine NYT-ile. Näiteks viide, et NYT on avaldanud artikli sellest, et apelsinimahl tekitab vähki.
Microsoft ja OpenAI ei ole veel vastust kohtule edastanud. Siiski saab see tuginema paljuski vaba kasutuse põhimõttele – ehk õigusele kasutada ilma tasu maksmata. Argumenteerida on võimalik, kuid ennustan, et pigem tuleb ärimudelis teha teatud muudatused – viia sisse ühesed loobumisprotokollid vastavalt autoriõiguste direktiivi nõuetele ning tagada uues AI Actis toodud nõuete täitmine.
