Kas kuriteo sooritanu väärib kriminaalvastutusest vabastamist, kui ta eitab ilmselgelt tõendatud juhtumi toimumist, nimetab veel kohtus leebet kohtlemist paludes süüdistust fabritseerituks ning esitab pärast kolme kuud mõtlemist politseile valekaebuse, et hoopis kannatanu on juhtumis kurjategija ja tema ise ohver? Vastus on „jah“. 

Eestis on väikse süü korral võimalik kriminaalmenetlus lõpetada süüdlast karistamata ja see on kergemate kuritegude korral praktikas sagedane. Kannatanul võimalused sellist lahendust takistada ja vaidlustada seaduse kohaselt puuduvad, see on prokuratuuri ja kohtu otsus. 

Süüdlane ei pea end isegi süüdi tunnistama, et sellisele lõpetamisele – oportuniteedile – kvalifitseeruda, aga intuitiivne oleks oodata mingisuguseidki märke, et karistusest pääsemisele vaatamata sellest midagi õpitakse. Kuigi sisulise sõnaõiguseta, on kannatanul siiski ootus, et menetlus käiks vastavalt kehtestatud reeglitele ja et ohvri väärikust menetluses austataks. Hiljutine juhtum sunnib küsima, kas oportuniteedi kohaldamise standardid on mõnel juhul lubamatult madalad. 

Naisterahvas ründas meest, tekitades vigastusi ja valu. Ülekuulamisel kahtlustatav eitas oma süüd ja taotles pikalt menetluse lõpetamist kuriteo puudumisel. Tegu ei olnud sageli esineva sõna sõna vastu juhtumiga, vaid mitmed objektiivsed tõendid (sh sündmuse salvestis) näitasid juhtumi toimumist. Süüdlane mõtles kolm kuud ja otsustas siis ise kirjutada välja mõeldud kuriteokaebuse, milles väitis, et samal ajal ja kohas vägivallakuritegu küll tõesti toimus, kuid selle pani toime hoopis kannatanu tema vastu. Valekaebus ei jõudnud ka pärast kõigi vaidlustamisvõimaluste ammendamist kuhugi, kuna oli läbinähtav väljamõeldis. Valekaebuse esitamine on, muide, ka ise kuritegu. Üks asi on mitte tunnistada oma süüd, katse saata politsei alusetult kaela hoopis oma ohvrile aga midagi hoopis küünilisemat. 

Kuna prokuratuur oli naisterahva süüs ka pärast kõike eelnevat kindlalt veendunud, tuli asi kohtusse saata. Süüdistatava seisukoht ka kohtus oli, et süüdistus on täiesti alusetu, kannatanu on andnud valeütlusi ja võltsinud tõendeid. Süüdlane ise on ohver ja hoopis kriminaalasjas kannatanu ohtlik kurjategija, muidugi ühegi tõendita. 

Süüdistusakti saades tegi süüdlane veel ühe huvitava käigu – vahetas oma perenime, mida Eestis saab teha väga kiiresti, lausa mõne päevaga. Tegemist on  tuntud ettevõtte juhtivtöötajaga, kes nähtavasti ei soovinud piinlikus kriminaalasjas oma nn päris nime all figureerida. Ka selline samm on oma sisult vastutusest kõrvale hoidumine. 

Pärast kõike eelnevat on üllatav, et prokuratuur esitas oportuniteeditaotluse, milles seisab, et süüdistatav on prokuratuuri hinnangul „saanud aru oma teo keelatusest“. Kuigi peaprokurör on kehtestanud oportuniteedi kohta juhendi, et lisaks kahju ja kannatanu õigusabi hüvitamisele tuleb panna süüdlasele kriminaalasja lõpetamisel mingisugune kohustus (vägivaldse isiku puhul sotsiaalprogramm?), otsustas prokuratuur ka selle standardi osas lati alt läbi joosta ja sellist kohustust mitte panna. Kohus kinnitas  oportuniteedi, kasutades võimalust põhjendusi mitte esitada. 

Kannatanu vastuväiteid sellisele asjade käigule esindas vandeadvokaat Risto Käbi