Kohus on minu hinnangul olulisim kolmest võimust, mis me endi mõistmiseks oleme loonud. Konkreetses inimesi puudutavas küsimuses ütleb just kohus viimase sõna. Ühiskonnas usalduse (norm) ja selguse (faktid) allikas. Aasta-aastalt on kuulda üha rohkem kuidas kohtute töökoormus üha kasvab ja ressurssi napib. Inimõiguste kohtus saab menetlusloa ca 2% vaidlustest üksnes formaalsete nõuete sõela tulemusel. Ühe Eesti kohtuniku käest käib aastas läbi sadu asju. Kus on süsteemi koormustaluvus, et veel säiliks pühendumine ja usk õiglusesse, võiks küsida?
Käesolevas kirjatükis soovin diskuteerida väidet, et seda koormust on võimalik kohendada eneseregulatsiooni korras. Eelkõige selle kaudu, et kohtu tegevus ei seisne (paratamatult) ehk mitte niivõrd teatud võrrandi õigesti lahendamises kuivõrd selle võrrandi õigesti lahendamise juhtimises. Ehk siis kas lahendus peab olema õige või peab lahendamine olema õige või kas siin on vahet? Annan endale aru, et igasuguse ainuõige tulemuse leidmine on suure psüühilise pingega ja vastutusrikas töö, mis oluliselt mõjutab jõudlust ning väljastpoolt on lihtne esitada kriitikat, olemata ise seda rolli täitnud. Vabandan ette.
Kohtumõistmine: teadus või eneseväljendus ja -regulatsioon
Kas kohtu otsus on objektiivne ja teaduslik tõestus või kohtuniku subjektiivne eneseväljendus õiguse nimel. Sama laieneb ka kohtumenetluse juhtimisele. Ühest küljest on õigus justkui teadus, normikohaldamine peaks alluma loogikareeglitele ja faktide tõesus on objektiivselt kindlaks tehtav. Teisest küljest on kohtusüsteemi keskmes inimene, kes nii mõnegi filosoofi järgi tegeleb igasuguse keelekasutuse puhul ainuüksi eneseväljenduse ja -regulatsiooniga. Kohtumenetlusõiguski ütleb, et kohus hindab igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab siseveendumuse kohaselt. Kumb siis? Mulle tundub, et sellel küsimisel pole ühest õiget vastust, on ainult püüdlused seda leida, nagu on seda ka õigusmõistmine.
Siinkohal esitan siiski hüpoteesi, et õigusmõistmine sisaldab endas eneseregulatsiooni elemente. Sellele suunangi oma väitluse alla võetud ettepanekud töökoormusega seonduvalt. Loota seadusandlikule või täitevvõimule selles osas tundub veidi sõltlaslik ja lihtsalt ebapraktiline.
Ettepanek nr. 1: võistlevuse rakendamine
Esiteks võistlevuse ärakasutamine – ühe poole argumendid ja teise poole argumendid ja kohus leiab sellel ja teisel põhjusel, et kaalukamad on vot selle poole argumendid. Langeb ära vajadus, et kohus kogu lahenduskäigu ise leiab. Minu praktikas ei ole harvad juhtumid, kus kohus on istungil pigem vaatleja rollis ning alles otsusest saab teada, millise mahuka arutluskäigu kohus on omapäi veel lisaks läbinud.
Ettepanek nr. 2: õiguskindluse hoidmine
Teiseks õiguskindluse hoidmine – hoida teatud kohtupraktika ettenähtavas tulevikus muutumatuna. Kaaluda tõsiselt igat seni pretsedendiks kujunenud lahendi muutmist. Minu praktikas ei ole harvad juhtumid, kus tundub, et kohus võtab asja kõrgeimal tasemel menetlusse ainuüksi põhjendusel, et obiter dictumi korras saab midagi õiguse arendamiseks ära öelda. Mõistan, et meil on andekaid nõunikke ja teisi kohtu abilisi, kelle teadmised üha kasvavad ja üha uute teadmiste toomine kohtupraktikasse teenib ju vaidluste õigesti lahendamise eesmärki. Samas teenib kindlus teinekord ühiskonda paremini ja ei põhjusta uut kohtusse pöördumiste lainet eesmärgiga, et ehk näkkab.
Ettepanek nr. 3: menetluskulude väljamõistmine
Kolmandaks advokaaditasude väljamõistmine. Minu praktikas reeglina advokaadi tasusid kogu ulatuses välja ei mõisteta ehkki kliendid on need kinni maksnud. Julgen väita, et vastaspoole tegelike advokaadikulude hüvitamisest pääsemine on põhjus liigkergekäeliseks kohtusse pöördumiseks. Lisaks see ressurss, mis kulub hindamisele ja põhjendamisele, et kas ja kui mitu minutit ikka üks või teine menetlusosalist esindanud advokaadi tegevus põhjendatult aega võtab, vabaneks sisulise õigusmõistmise jaoks. On selge, et kuritarvitused tuleb ära hoida, kuid nagu pole ühe õige hinnaga vorsti, pole ka ühe õige hinnaga advokaaditeenust ja on meeletu ressursikulu ja töö püüda seda kindlaks teha. Eeldada tuleks, et turg kujundab adekvaatse hinna ning sekkuda tuleks ainult erandkorras (sarnaselt halduskohtute praktikaga).
Ettepanek nr. 4: menetluse kindlakäeline juhtimine
Neljandaks nö „trikitamise“ suhtes menetluse kehtestamine. Oma praktikas olen korduvalt märganud, kui keegi (advokaatidest) venitab menetlust, peab kõnet iseendale, kiusab eesmärgitult vastaspoolt või tunnistajat, kaldub grafomaaniale, “dirigeerib” tunnistajate ütluseid jne. On ka teada, kellel on rohkem või vähem seda stiili käitumine. Eks ma võin isegi selles suhtes eksida. Kutsume end korrale. Kohtul on siin oluline võimalus aidata, juhtides menetlust.
Ettepanek nr. 5: kohtunike autoriteedi tõstmine
Viiendaks kohtunike autoriteet. Mulle on teadmata, kui palju kohtunikke osales selle aasta Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtul, kuid neid võiks olla seal vähemalt kolm korda rohkem. Kohtuniku staatuse mitte üksnes seaduslik ja kohtuotsuse kvaliteedist ja põhjenduste veenvusest tulenev, vaid sotsiaalne autoriteet võiks olla üks riiklik prioriteet.
