Tuumaõiguse üheks alusprintsiibiks on hüvitamisprintsiip. Tuumaenergia kasutamine kätkeb endas ohtusid, mida ei ole ohutusnõuete täitmise korral lõpuni võimalik ennetada. Lisaks on kiirgustegevustel teatavasti piiriülene mõju, mistõttu spetsiifiline tuumaintsidendi tagajärjel tekkinud isiku-või varakahju võib tekkida välisriigis (s.o. mitte tuumakäitise asukohariigis). Tuumaõigus peab sätestama piisava hüvitise õnnetuse tagajärjel kahjustatud isikutele nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt.

Tuumavastutus rahvusvahelises õiguses

Vastutus tuumaintsidendi tagajärjel tekkinud kahju eest on reguleeritud 1963. aastal tuumakahjustuste tsiviilvastutuse Viini konventsiooniga („CLND“, jõustunud 1977. aastal) ning 1960. aastal Pariisi tuumaenergia valdkonnas tekitatud kahju hüvitamise konventsiooniga (jõustunud 1968. aastal, liikmeteks 16 peamiselt OECD liikmesriiki). Nii Viini konventsiooni kui Pariisi konventsiooni on hiljem täiendatud. Kahe konventsiooni „ühendamiseks“ ühtseks terviklikuks õigusraamistikuks  (kahjustatud isiku huvide kaitse aspektist) sõlmisid kummagi konventsiooni liikmesriigid 1988. aastal Viini konventsiooni ja Pariisi konventsiooni rakendamise ühise protokolli (nn ühendprotokoll), mis jõustus 1992. aastal.

Eesti on ühinenud CLND ja nn ühendprotokolliga, kuid mitte CLND hilisemate täiendustega (1997. aastal CLND muutmisprotokoll, 1963. aastal valikuline lisaprotokoll vaidluste lahendamise protseduuri kohta, 1997. aastal tuumavastutuse täiendava hüvitise konventsioon (lühendina „CSC“)) ega Pariisi konventsiooni või selle hilisemate täiendustega.

Vastutuse üldised põhimõtted

Tuumakahjustuste hüvitamise regulatsioon rajaneb neljale rahvusvaheliselt kokkulepitud aluspõhimõttele:

1. Absoluutne riskivastutus – sarnaselt võlaõigusseaduse sätetele suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest ei sõltu tuumakäitise käitaja kohustus hüvitada tuumakahjustus tema süüst – piisab üksnes käitaja tuumakäitisega (sh tema käitisesse teel oleva või tema käitisest teele lähetatud tuumamaterjaliga) seotud tuumaintsidendi ja kahju vahelise põhjusliku seose tõendamisest. Käitaja vastutus on absoluutne – kui tavapäraselt vabastavad kohustatud isiku kahju hüvitamise kohustusest tema tahtest sõltumatult asjaolud (vääramatu jõud, kolmandate isikute tegevus, kahju ettenähtamatus), siis tuumakahjustuse puhul need vastuväited vastutusest ei vabasta. Ainsa erandina sätestab CLND juhu, mil tuumakahjustus tekib otseselt relvastatud konflikti, vaenutegevuse, kodusõja või relvastatud vastuhaku tagajärjel (sel juhul käitaja vabaneb vastutusest).
2. Käitaja eksklusiivne vastutus – käitaja eksklusiivse vastutuse all mõistetakse kahte aspekti. Esiteks ei teki tuumakahjustuse hüvitamise kohustust ühelgi teisel isikul peale tuumakäitise käitaja. Erandina ei välista CLND siiski vastutust tuumakahjustuse eest, mis võib ka muudel isikutel tekkida transpordivaldkonna rahvusvaheliste lepingute alusel. Teiseks ei teki käitajal tuumakahjustuse hüvitamise kohustust muul kui CLND-s sätestatud alusel. CLND liikmesriikidele on siiski jäetud võimalus siseriiklikult sätestada, et nn vastutavaks käitajaks tunnistatakse ka tuumamaterjali vedaja või radioaktiivsete jäätmete käitleja, kuid seda tingimusel, et ta avaldab selleks ise soovi ning sellega nõustub ka algne käitaja.
3. Piiratud vastutus – käitaja vastutus tuumakahjustuse eest on piiratud ajaliselt ja summaliselt. Ajaline piirang väljendub tuumakahjustuse hüvitamise nõuete aegumistähtaegadena, milleks on tuumaintsidendi toimumise ja kiiritusest põhjustatud kahju avaldumise vahelist pikka perioodi arvestades kolm aastat alates sellest, kui isik sai või pidi kahjust ja vastutavast käitajast teada saama, kuid tervisekahju puhul mitte hiljem kui 30 aastat ja varalise kahju puhul mitte hiljem kui kümme aastat tuumaintsidendi toimumisest. Mõlemad aegumistähtajad on sätestatud miinimumina – CLND liikmesriigil on õigus sätestada pikemad aegumistähtajad juhuks, kui käitajalt nõutav finantstagatis või vastutuskindlustus kehtib pikema aja vältel.

Lisaks on CLND liikmesriikide siseriikliku õiguse küsimuseks jäetud ka aegumistähtaja katkemise ja peatumise alused. Summaliselt on käitaja vastutus piiratud algselt summaga 5 miljonit USA dollarit. Pärast 1997. aastal muutmisprotokolli jõustumist suurendati piirsummat 300 miljoni SDR-ini („special drawing right“, Rahvusvahelise Valuutafondi arveldusühik, hetkekursi kohaselt 1 SDR = 0,37379 EUR) või 150 miljoni SDR-ni tingimusel, et käitise asukohariik hüvitab seda ületavad kahjusummad, nii et hüvitise kogusumma on vähemalt 300 miljonit SDR-i. Üldjuhul samas ulatuses peab käitajal olema ka kahju hüvitamise kohustuse finantstagatis. Liikmesriigil on siiski õigus kehtestada käitaja vastutusele suuremad piirmäärad või ka piiramatu vastutus. Lisaks võib liikmesriik kehtestada väiksema riskiastmega tuumakäitise puhul väiksema finantstagatise nõude, mis ei tohi siiski olla väiksem kui 5 miljonit SDR-i.

4. Eksklusiivne kohtualluvus (territooriumireegel ja käitisereegel) – esmaselt rakenduva territooriumireegli kohaselt on tuumakahjustuse hüvitamise nõue allutatud selle lepinguriigi kohtule, millise territooriumil või majandusvööndis (Exclusive economic zone, EEZ) tuumaintsident aset leidis. Kui majandusvööndi ulatus on määramata, kohaldatakse majandusvööndi maksimaalsele ulatusele vastavat ja IAEA-le teatatud mereala. Teisena rakendub käitisereegel – kui tuumaintsidendi toimumise kohta pole võimalik kindlaks määrata või kui see toimus väljapool liikmesriikide territooriumi või majandusvööndeid, allub hüvitisnõue kahju eest vastutava käitaja käitise asukohariigi kohtule.

Kui territooriumi- või käitisereegli kohaselt on võimalik mitme liikmesriigi  kohtualluvus, kohaldatakse erireegleid: kui tuumaintsident toimub osaliselt väljapool liikmesriikide territooriume, kuid osaliselt ühe liikmesriigi territooriumil, allub nõue viimase kohtule, muul juhul lepivad need liikmesriigid, kelle kohtutele hüvitisnõue territooriumireegli või käitisereegli kohaselt tekib, kokku ühe liikmesriigi kohtu alluvuse. Iga liikmesriik peab määrama siseriiklikult kindlaks kohtu, mille tuumakahjustuse hüvitamise nõue allub.

Pädeva kohtu lõplik lahend kahju hüvitamise kohta kuulub CLND liikmesriikide poolt tunnustamisele ja täimisele, välja arvatud, kui see põhineb pettusel, kostjal polnud võimalik esitada oma vastuväiteid, lahend on vastuolus õiguse aluspõhimõtetega või selle liikmesriigi, kus kohtulahendit asutakse täitma, avaliku korraga.

Loe ka varasemaid tuumablogisid:

• Tuumajutud I: kes maksab vana tuumajaama lammutamise eest?
• Tuumajutud II: Kuidas olla kindel, et tuumaenergiat kasutatakse rahumeelsel eesmärgil?
• Tuumajutud III: Tuumajaama asukoha valik