Moodne tuumaelektrijaam on tsiviilehituslikus mõttes pigem keskmist mõõtu tööstushoone, sest väikeste moodulreaktorite (small modular reactor – SMR) eripära ja eelis on nende tüüpprojekti järgi valmisehitamine, mis oluliselt kiirendab ja lihtsustab reaktorite paigaldust tuumajaama asukohas. Kuigi ka SMR-ide planeeritud kasulik tööiga on pikk (30-60 aastat) on igati asjakohane küsida, mis saab tuumkütusel töötavast elektrijaamast siis kui tema töö on tehtud? Kes demonteerimis- ja lammutustöö eest tulevikus maksab, ning kes tasub ärakasutatud tuumkütuse lõppladustamise eest?
Sloveenia ja Horvaatia ühine Krśko tuumajaam
Tuumarajatiste dekomissioneerimine on protsess, mis viib tuumarajatise (tavaliselt tuumareaktori) täieliku või osalise pöördumatu sulgemiseni ning mille lõppeesmärk on tuumarajatise tegevuse ja selleks väljaantud loa lõpetamine. Protsess ise kulgeb rangelt vastavalt regulaatori kehtestatud dekomissioneerimise kavale, mis hõlmab tuumarajatise täielikku või osalist demonteerimist ja dekontaminatsiooni, ning mis koostatakse juba enne rajatise ehitamist. Dekomissioneerimise eesmärgiks on ideaaljuhul keskkonna taastamine tuumarajatise eelse nn. rohelise seisundini. Kava on siis täidetud, kui rajatise heakskiidetud lõppseisund on saavutatud.
Maailma senine praktika on näidanud, et selline protsess kestab umbes 15-30 aastat või vajadusel ka kauem, kui radioaktiivse lagunemise ohutuks kulgemiseks kohaldatakse vahepealset ladustamisperioodi. Pärast dekomissioneerimist allesjäänud radioaktiivsed jäätmed viiakse, kas kohapealsesse (vahe)ladustamiskohta, kus need on endiselt omaniku kontrolli all, või juba lõppladustamisrajatisse mõnes teises asukohas.
Vaheladustamine võib kesta aastakümneid
Varasemate ja tulevaste tuumarajatiste dekomissioneerimise käigus tekkivate tuumajäätmete lõppladustamine on seni olnud ilma hea lahenduseta probleem. Ühest küljest ei ole lõppladustamisega olnud kiiret, sest ohutu vaheladustamine võibki rahulikult kesta aastakümneid, kuid teisalt ei ole lõppladustamiseks seni olnud head universaalset tehnilist lahendust.
Tänase seisuga võib loota, et suurest osast kasutatud tuumkütusest võib, vahepeal toimunud kiire tehnoloogilise arengu tulemusena, saada taas kasulik tuumkütus uut tüüpi reaktorite jaoks, mis lõppladustamist vajavate jäätmete hulka olulisel määral vähendab. Samuti on projekteerimis- ja ehitusfaasi jõudmas mitmed maakoore sügavatesse kihtidesse planeeritud kasutatud tuumkütuse lõppladestuskohad, s.h meie põhjanaabrite juures Soomes.
Dekomissioneerimine on paljuski halduslik ja tehniline protsess
Tuumarajatis demonteeritakse nii, et see ei vaja enam kiirguskaitsemeetmeid. See hõlmab ka radioaktiivsete materjalide, s.h tuumajaama hooned ja sisseseade, puhastamist ja ohutustamist ning vajadusel lammutamist. Kui rajatis on täielikult dekomissioneeritud, ei ole ta enam kiirgusohtlik. Kunagi tuumarajatise ehitamiseks ja kasutamiseks väljaantud luba lõpetatakse ja rajatis vabastatakse riikliku järelevalve alt ning loaomanik vabaneb vastutusest tuumaohutuse eest. Edaspidi võib dekomissioneeritud tuumarajatises teha või toota, mida iganes selle omanik otstarbekaks ja kasulikuks peab nagu igas teiseski tööstushoones.
Oluline on meeles pidada, et maailma eri paigus on miljoneid väikeseid tuumaseadmeid ja -rajatisi ning tuumamaterjali, mida kasutatakse lisaks elektritootmisele nii meditsiinilistel, tööstuslikel kui teaduslikel eesmärkidel, mis samuti tuleb nende eesmärgipärase kasutamise lõpetamisel dekomissioneerida.
Dekomissioneerimise kulud kogutakse ette ning neid hoitakse eraldi fondis
Dekomissioneerimise kulud tuleb katta summadest, mis on prognoositud tuumaseadme projekteerimisel ja ehitamisel ning fikseeritud dekomissioneerimiskavas. Dekomissioneerimiskava on tuumarajatise ehitamise, katsetamise ja kasutamise lubade osaks. Tuumarajatise käitaja poolt reeglina rajatise kasutumise aja jooksul regulaarselt tasutavatest maksetest kogunevaid summasid võib hoida ja hallata vastavas sihtotstarbelises dekomissioneerimisfondis.
Sellise fondi eesmärgiks on igal ajal tagada piisavate rahaliste vahendite olemasolu ja nende säilitamine dekomissioneerimisprogrammi lõpuleviimiseni, sealhulgas rahastamaks tuumakäitise sulgemisjärgse järelevalve üle institutsioonilise kontrolli teostamist. Põhimõtte “saastaja maksab” kohaselt tasub tuumajäätmetekitaja oma osamaksetega fondi kõik tuumakäitise dekomissioneerimiseks vajalikud rahalised vahendid.
Dekomissioneerimisfondi finantseerivad tuumaseadmete käitajad
Tuumarajatise käitaja poolt fondi tehtavate maksete suurus ja graafik peab võtma arvesse lõppladustamisprogrammi potentsiaalselt väga pikka ajalist kestust, mis jääb projekti algsest rahastamisest kuni tegelike kulude tekkimiseni.
Fondi tehtavate maksete suuruse ja nende arvutusaluse kehtestamisel saab kaaluda ka n.ö jäätmekäitlusmaksu põhist lähenemisviisi, mis põhineb tuumkütuse abil toodetud elektrienergia kogusel.
Teine võimalus on nõuda (tuuma)jäätmete tekitajatelt nende jäätmekäitlejale üleandmisel jäätmetekitaja jaoks ühekordset tasu, kohaldades jäätmetariifide süsteemi erinevate jäätmekategooriate suhtes. Elektritootjate ja teiste institutsionaalsete jäätmetekitajate suhtes võib kohaldada ka mõlema süsteemi kombinatsiooni.
Fondi sissemaksed peaksid motiveerima tõhusat elektritootmist
Fondi sissemaksetele n.ö jäätmetariifi põhimõtte kohaldamine tekkivate jäätmekoguse suhtes peaks motiveerima jäätmetekitajaid vähendama oma jäätmekoguseid tuumamaterjale maksimaalselt ära- ja taaskasutades ning ümber töötades. Selliste „tariifide“ kujundamisel on mõistlik arvestada ka muid tegureid, näiteks jäätmete aktiivsust või mürgisust.
Levinum mehhanism, mida kasutatakse dekomissioneerimisfondide rahastamiseks, on toodetud tuumaelektrile kehtestatud vastav tasu. Näiteks 0,1 ¢/kWh USAs või 0,14 ¢/kWh Prantsusmaal või 0,2 ¢/kWh Rumeenias. Mõnedes riikides maksavad jäätmetekitajad fondi regulaarselt suuremaid ühekordseid summasid (nt Lõuna-Koreas), mõnes riigis (n. Ungaris) moodustati selline fond ajaloolistel põhjustel aga riigieelarve baasil.
Makseid fondi tuleks perioodiliselt korrigeerida
Dekomissioneerimisfondi loomisel tuleb kindlaks määrata fondi eesmärgistatud suurus, millest tulevikus piisab ettenähtavate dekomissioneerimiskulude katmiseks ning millest omakorda saab tuletada fondi sissemaksete ajakava.
Üks olulisemaid fondi kogumisega seonduvaid ebakindluseid on seotud likvideerimisprogrammi väga pika ajakavaga, sest ajakava mõjutab diskonteeritud kulusid. Esialgsete eelduste ajas muutumise ja täpsustamisega seonduvalt ning kaasneva ebakindluse vähendamiseks on aja jooksul mõistlik fondi panustamiskava perioodiliselt läbi vaadata ning vajadusel korrigeerida. Fondi halduril ning selle üle järelevalvet teostavatel institutsioonidel võiks olla õigus seda kohustuslikus korras teha.
Konservatiivsem lähenemine on kallim, kuid turvalisem
Tulevaste kulude mitte-diskonteerimine võib olla konservatiivsem lähenemisviis, kuna see toob kaasa eraldiste kiirema kogumise. Sellisel juhul kogutakse kohustuse katmiseks vajalik summa kohe, kui kohustus tekib.
Rajatise kasutusiga võib jääda aga lühemaks või tulevased jäätmekogused kujuneda suuremaks kui prognoositud, mille tulemuseks võib olla ebapiisav fondi rahastamine. Ebapiisava rahastamise riski saab vähendada, kui sissemaksete ajakava koostatakse ettevaatavalt ettemaksu põhimõttel ning lühema perioodi jaoks kui tuumakäitise planeeritud kasulik eluiga.
Tõsi on ka see, et kuni tuumkütuse reaktorisse sisestamiseni ei ole jaama dekomissioneerimise kulud kuigi märkimisväärsed aga pärast tuumareaktor töö algust on vastav eelarve suurusjärkude võrra kopsakam. Oleks ebamõistlik nõuda tuumarajatise käitajalt sel hetkel kogu dekomissioneerimiseks vajalike summade rahalise kulu ühekorraga fondi deponeerimist vaid kaaluda tuleks ka usaldusväärsete ja likviidsete finantsinstrumentide (n pangagarantiid) lubamist.
Fondi tuleb hallata konservatiivselt ning säilitada selle likviidsus igal ajal
Maailmas on kasutusel mitmeid erinevad dekomissioneerimisondide haldamise mudeleid. Tüübilt eristatakse n.ö sisemisi fonde (mida haldavad jäätmetekitajad ise) ja väliseid fonde, mida haldavad jäätmetekitajast eraldiseisvad ja sõltumatud organisatsioonid või mõni valitsusorgan.
Väline fond pakub kindlasti läbipaistvamat haldamismudelit, mis hõlbustab selle kontrollimist, kas kogutud rahalised vahendid on jätkuvalt kättesaadavad, piisavad ja kas neid kasutatakse ettenähtud eesmärgil. Samuti pakub see kogutud rahale kaitset ettevõtja tegevuse ootamatu lõppemise või lõpetamise korral. Eesti senisest praktikast võiks siinkohal heaks näiteks tuua seadusega moodustatud Tagatisfondi, mille eesmärgiks on hoiustajate poolt krediidiasutustesse paigutatud raha kaitse viimaste maksejõuetuse korral.
Fondi vahendeid võiks lubada investeerida vaid piisavalt konservatiivse investeerimisstrateegia alusel. Arvestada tuleb ohuga, et fondihalduri poolt tehtud investeeringute tootlus võib jääda oodatust madalamaks. Teine oluline risk, mida tuleb sellise fondi vahendite investeerimisel arvestada, on likviidsusrisk, sest dekomissioneerimisfondi vahendid peavad vajadusel olema kättesaadavad igal ajal.
Tõnis Tamme
Vandeadvokaat, partner
