2019. aastal alustas toonane Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsuskoalitsioon aktiivseid ettevalmistusi avaliku ja erasektori koostöömudeli (PPP) rakendamiseks Eesti põhimaanteede neljarealiseks (2+2) väljaehitamisel. Ambitsioonikate plaanide kohaselt pidi juba 2021. aastal algama Tallinn-Pärnu maanteel Libatse-Nurme teelõigu ehitus DBFM-meetodil (Design-Build-Finance-Maintain), et saada pilootprojekti käigus seni Eestis puuduv reaalne kogemus averuse toimimisest selles valdkonnas.
Vastavad analüüsid viidi läbi ja projekti ettevalmistustega jõuti 2020. aasta lõpuks ehitushanke-eelsesse faasi, kuid siis toimus valitsuse vahetus ja tempo rauges. Mõne aja eest teavitas Vabariigi Valitsus uue rahandusministri suu läbi, et “Riik on otsustanud neljarealiste maanteede väljaehitamisel avaliku ja erasektori koostöö (PPP) mudelit mitte kasutada, kuna see oleks kallim kui vaid riigivahendite kasutamine”. “Riik oleks saanud kallima hinna eest vähem kilomeetreid,» nentis minister Pentus-Rosimannus Vikerraadio otse-eetris.
Oma otsuse rajas valitsus ekspertide (EY) prognoosile, et PPP mudelit kasutades läheks nimetatud 21,6 km pikkune Via Baltica teelõik maksma 175 miljonit eurot, tee-ehitust otse riigieelarvest finantseerides aga vaid 103 miljonit. Seadmata ekspertide järeldusi kahtlusse alla tuleb tõdeda, et selline hinnavahe oleks maksumaksja jaoks tõepoolest märkimisväärne. Samuti saavat ministri hinnangul vaid avaliku sektori osalusel ehitatavad teelõigud valmis kiiremini kui averusmudelit kasutades. Kuna viimasel puhul on projekti teostamiseks vajalikke osapooli, läbirääkimisi-kokkuleppeid ja maandamist vajavaid riske rohkem, siis peab viimane väide tõenäoliselt paika.
Tegeliku tee-ehituskilomeetri hinnaerinevuse teadasaamiseks tuleks PPP pilootprojekt päriselus muidugi järele proovida ning põhimõtteliselt valitsus selle vastu ei ole. Minister möönis, et Eestil pole veel reaalseid kogemusi teedeehituse PPP mudeli kasutamisel ning “Iseenesest, tuleviku peale mõeldes, see, et kogemus tekiks, ma arvan, et see on mõistlik ja hea,» tõdes Keit Pentus-Rosimannus, lisades, et koos majandusministeeriumiga otsitakse mõistliku mahuga projekti, millel koostöö lahendust katsetada.
Võib vaid arvata, kas täiendavaks riigi meelemuutuse põhjuseks sai ka COVID-19 pandeemia tõttu mõneks ajaks samuti “pausile pandud” range riigieelarve tasakaalu nõue, mille täitmine on Eesti valitsuste jaoks olnud seni ülioluline ning mille arvestamisele Euroopa Liidu reeglitele vastavad PPP projektid mõjuvad positiivselt.
Kui uskuda klassikuid, siis on tõe kriteerium lõpuks ikkagi praktika, millisest põhimõttest lähtudes tuleks reaalne PPP kogemus ja teadmine teede-ehituses sobival hetkel ja sobiva pikkusega maanteelõigul Eestile kindlasti kasuks. On oluline märkida, et meie lõunanaabrid on PPP mudelit kasutades esimest teelõiku (Kekava) Riia ringteele juba rajamas.
Ja lõpuks ei tohiks ära unustada ka riigi poolt väljahõigatud tärminit, et kõigi Eestit läbivate Euroopa transpordi põhivõrgustiku (TEN-T) teede neljarealisena väljaehitamisega saadakse valmis juba 2038. aastal.
