Uudised
Eesti
Blogi
Advokaadibüroo, kes hoolib oma klientidest

Tuumajutud III: Tuumajaama asukoha valik

Meedia kajastas arendaja hiljutist taotlust riigi eriplaneeringu algatamiseks väikeste moodulreaktoritega kuni 600MW võimsusega tuumaelektrijaama asukoha leidmiseks.

Eesti on hetkel olukorras, kus riik on peamiste rahvusvaheliste tuumatehnoloogia kasutamist reguleerivate lepingutega liitunud (nn ÜRO (IAEA) ja Euratomi raamistik), kuid tuumatehnoloogia tsiviilotstarbel kasutamiseks vajalik siseriiklik õigus sisuliselt puudub. Konkreetselt tuumaelektrijaama (tuumakäitise) rajamiseks nõuavad kiirgusseadus ja elektrituruseadus Riigikogu otsust, jättes sellise otsuse sisu täpsustamata.

Riigikogu võttis Vabariigi Valituse tuumaenergia töörühma lõpparuande ja mitmesuguste energiapoliitiliste kaalutuste põhjal juunis 2024 vastu otsuse toetada tuumaenergia kasutuselevõttu ja õigusraamistiku ettevalmistamist. Selge poliitiline juhis valmistuda tuumaenergia kasutuselevõtuks on täitevvõimule seega antud.

Tuumajama asukoht maastikul on konkreetsete ruumiliste parameetritega punkt. Sellise geograafilise asukoha füüsikalised omadused peavad sobima kitsalt käitisele endale, tagama üldiselt tuumaohutuse ning vastama laiemalt ühiskondliku ruumikasutuse ning kultuurilistele ja sotsiaalmajanduslikele eesmärkidele.

Tuumakäitise omadused ja võimalikud keskkonna-, tuumaohutuse, julgeoleku- ja operatiivsed riskid tulenevad käitises kasutatavast tehnoloogiast, tuumkütuse allikatest, kasutatud materjalide ja jäätmete mahtudest ja ladestusvõimalustest, vajalikest ühendustest (teed, sillad, muud tehnovõrgud), heitmetest jm spetsiifilistest riskistsenaariumidest. Tuumakäitisega seotud riskid on nii kohaliku iseloomuga kui ka piiriülesed.

Planeerimisreeglid on olemas

Ruumikasutuse planeerimise protsessi Eestis näeb ette planeerimisseadus, mis tuumakäitistest otsesõnu ei räägi. Planeerimisseaduse § 27 lõigete 1 ja 2 kohaselt on siiski riigi eriplaneeringu eesmärgiks sellise olulise ruumilise mõjuga ehitise püstitamine, mille asukoha vaiku või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi, sh elektrijaama elektrilise nimivõimsusega alates 150 megavatti, kõrgepingeliini alates pingest 110 kilovolti ja ohtlike jäätmete lõppladustuspaiga ning nende toimimiseks vajalikud  ehitised.

Riigi eriplaneeringu protsess on kahe-etapiline – asukoha eelvaliku etapp ja detailse lahenduse (krundi ehitusõiguse) etapp. Riigi eriplaneering hõlmab ka keskkonnamõju strateegilise hindamise. Planeerimisseadus näeb seejuures ette avaliku arutelu, huvitatud isikute ja omavalituste kaasamise ning ametiasutuste vahelise koostöö kohustused. Kui asukoha eelvaliku faasis ei ilmne asjaolusid, mis välistaksid ehitiste edasise kavandamise projekteerimistingimuste alusel, võib riigi eriplaneeringu kehtestada asukoha eelvaliku otsuse alusel.

Riigi eriplaneering ongi seadusest tulenevalt hetkel ainuke seaduslik protseduur, mille alusel saab tulevasele tuumaelektrijaamale Eestis asukoha valida ja seda tuumaelektrijaama tarbeks „broneerida.“

Asukoha valik ja tuumaohutus

Planeerimisprotsessi käigus tuleb siiski juba ettevaatavalt täita ka rahvusvahelised tuumaohutuse nõuded hoolimata sellest, et „tuumaseadust“ ennast Eestis esialgu pole.

Tuumaohutuse raamdirektiivi[1] artikli 8a kohaselt tuleb tuumakäitise asukoht valida selliselt, et asukohas toimivatest (välistest) ohuteguritest tulenevalt oleks tuumaavariid ära hoitud ning kui avarii siiski juhtub, siis peab olema võimalik õigeaegselt ja piiratud ruumis leevendada selle tagajärgi. Viimane tähendab, et varajase radioaktiivsete ainete pääsu korral keskkonda jääb erakorraliste (leevendus)meetmete kasutuselevõtuks väljaspool tuumakäitise asukohta piisavalt aega, ning ulatuslikku radioaktiivsete ainete pääsu korral keskkonda oleks võimalik kasutada ajas ja ruumis piiratud erakorralisi meetmeid.

Tuumakäitisele tuumaohutuse seisukohast sobiva asukoha valimise metoodika on välja töötanud IAEA.[2] Rahvusvaheliseks standardiks olev IAEA tuumakäitise asukohavaliku (siting) metoodika jaguneb kokkuvõtlikult kolmeks etapiks:

  1. Maa-ala uuringud (site survey), mis selgitab välja tuumakäitiste jaoks sobivad või ka sobimatud regioonid riigi territooriumil,
  2. Ala valik (site selection), mis sisaldab endas sobilike kandidaatalade väljaselgitamist (sõelumine), järjestamist ning neist ohutus-ja sobivuskriteeriumide alusel sobiliku valimist, ja ala kirjeldamine (site characterisation), mis hõlmab valitud ala sobivuse demonstreerimist konkreetse tuumakäitise (nt 600 MW elektrijaama või tuumajäätmete lõppladustuskoha) suhtes, ning
  3. Asukoha hindamine (site evaluation), mis hõlmab asukoha spetsiifiliste tuumaohutust mõjutavate faktorite seiret ja määratlemist selliselt, et neid saaks arvestada asukoha detailse ruumilise lahenduse koostamisele ja tuumakäitise projekteerimisel ja ehitamisel.

IAEA mudelseaduses on tuumakäitise asukohavaliku protsess reguleeritud kaheastmelisena. Kaks esimest eelpoolmainitud etappi (sobivate regioonide väljaselgitamine) on koondatud riikliku või poliitilise tasandi otsustusprotsessi tasandile ning asukoha hindamise etapp valdkondliku pädevuse tasandile (arendajalt ja tuumaohutuse järelevalveasutuselt  eeldatavate erialateadmiste tõttu).

Planeering ei pea ootama regulaatori loomise taga

Kuna Eestil praegu siseriiklik „tuumaregulaator“ puudub, tuleks riigi eriplaneeringu koostajatel katta ka valdkondliku pädevuse tasand. Riigi eriplaneeringu detailne lahendus näeb ette juba konkreetse krundi ehitusõiguse määramist detailplaneeringu või projekteerimistingimuste detailsusastmes, seega tuleb kõik kolm IAEA etappi läbida asukoha eelvaliku etapis. Tuumakäitise rajamine kahtlemata nõuab eriteadmisi ja järelevalvet juba projekteerimisfaasis, seega on täpsema tuumakäitiste rajamise regulatsiooni puudumisel mõeldav, et asukoha eelvaliku otsuses tuuakse ära ka projekteerimistingimuste aluseks olevad tingimused ning EhS § 28 lõike 2 alusel saab TTJA anda välja tuumakäitise projekteerimistingimused.

Arendaja seisukohast on kriitilise tähtsusega, et kogu tuumakäitise asukoha ettevalmistamisega seotud kulukat, ajamahukat ja paljude inimeste eriteadmist nõudvat tööd ei oleks vaja tulevase Eesti siseriikliku tuumaregulatsiooni valguses korrata. Riigi eriplaneeringu koostajad peaks selles valguses kaasama IAEA ja kasutama ära võimalusi koostööks pika tuumaenergiakogemusega liitlasriikidega (nt Soome, Kanada).


 

[1] Nõukogu 25.06.2009 direktiiv 2009/71/Euratom millega luuakse tuumaseadmete tuumaohutust käsitlev üldine raamistik, ELT L 172, 2.7.2009, lk 18-22

[2] IAEA Safety Standards Series No. SSG-35 2015 Site Survey and Site Selection for Nuclear Installations. Kättesaadav: https://www.iaea.org/publications/10696/site-survey-and-site-selection-for-nuclear-installations; IAEA Safety Standards Series No. SSR-1, kättesaadav https://www.iaea.org/publications/13413/site-evaluation-for-nuclear-installations, vt ka Vabariigi Valitsuse tuumaenergia töörühma ruumianalüüsi alltöörühm. Tuumaelektrijaama ja kasutatud tuumkütuse lõppladustuspaiga potentsiaalsete asukohtade ruumianalüüsi koostamine. Lõpparuanne kättesaadav: https://kliimaministeerium.ee/media/9544/download