COVID-19 kriisiga seoses on paljud liikmesriigid Euroopa Komisjoni loal lennuettevõtjatele riigiabi andnud. Kõige tõsisem oponent on ilmselt olnud Ryanair, kes näeb abi andmises ohtu liberaliseeritud lennundusturule. Ryanair on vaidlustanud muu hulgas ka Nordica riigiabi otsuse. Varasemalt on Ryanair esitanud hagi mitmete teiste riigiabi otsuste suhtes. TAP-i ja KLM-i otsuste tühistamise Ryanair ka hiljuti saavutas, kuna kohus leidis, et Komisjon pole esitanud piisavalt põhjendusi. Samas, Prantsuse ja Rootsi lennunduse riigiabi kaasustes jättis Üldkohus esimese astme kohtuna Ryanairi hagid rahuldamata. Üldkohus ei nõustunud mitmete Ryanairi sisuliste etteheidetega.
Mida siis Üldkohus arvas Rootsi kaasuse näitel (Üldkohtu otsus nr T-238/20)?
Esiteks, Ryanair esitas Rootsi kaasuses väite, et keelatud on riigiabi andes lennuettevõtjate diskrimineerimine selle järgi, kas nende põhitegevuskoht on Rootsis või mitte. Üldkohus leidis siin, et õiguspärane oli Rootsi riigi soov abi anda lennuettevõtjatele, kellel on riigiga püsiv seos ja kes seega aitavad tõenäolisemalt tagada lennuühenduste säilimise. Muu hulgas viitas Üldkohus ka ilmsele – paratamatult on iga riigi vahendid abi kellelegi üldse anda piiratud.
Teiseks, kuivõrd abi iseenesest oli seega proportsionaalne, ei nõustunud Üldkohus Ryanairiga ka selles, justkui kõnealune riigiabi piiraks teenuste osutamise vabadust liikmesriikide vahel.
Kolmandaks, Üldkohus leidis, et kui abi antakse liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks, ei pea kaaluma positiivset ja negatiivset mõju konkurentsile nagu nö tavapärastes riigiabi kaasustes. Ehk – eeldatakse, et tõsist häiret kõrvaldav riigiabi ongi juba Euroopa Liidu kui terviku huvides. Euroopa Komisjon saab seega kontrollida üksnes seda, kas abimeede on majandushäire kõrvaldamiseks vajalik, sobiv ja proportsionaalne.