Tüüpiliselt on telefon kriminaalasjas politsei jaoks tõendina kullaauk. Kuritegude uurimisel on kvaliteetne tõendusinfo oluline ja menetlejatele ei ole saladus, kust kõige paremat kraami leiab. Telefonis on kogu meie elu: sõnumid, äpisuhtlus, kontaktid, fotod, brauseriajalugu, andmed kohtade kohta, kus on viibitud jne. Tavaline on, et telefonis on olemas kõik tööga seonduv. Sarnane on olukord arvuti ja muude nutiseadmetega.
Süüdi- või õigeksmõistmine võib vabalt sõltuda ära vaid sellest, kas uurija saab seadmele ligi, et sealt infot leida ja kasutada. Ninapidi telefonis olles ja seda kaasas kandes teeme politsei eest ise ära “jälitustegevuse”. Kaks kuud telefoni pealt kuulates ei saa rohkem süütõendeid kui telefonis sisalduva aastaid kestnud sõnumi- või äpisuhtluse, fotode ja sirvimisajaloo läbivaatusel. Ka milleski süüdi olemata võib seadme sisu jõuda toimikusse, ja pole teada, kes seda lõpuks näeb ning mida selle infoga peale hakkab.
Ja nüüd probleem: kui jälitustegevus on õiguslikult piiratud vaid teatud kuritegude uurimisega ja eraldi luba nõudev, on õiguslik kaitse telefonides leiduva info privaatsusele Eesti seaduse alusel võrreldamatult õhem. On igati põhjust teada, mis õigused meil seadmetes oleva info privaatsusele kuriteoasjade lahendamisel on, et sedagi vähest kasutada.
Telefon ja muu tehnikaseade süütõendina
Telefon või muu seade ja selle sisu jõuab politsei kätte, sealt edasi prokuratuuri ja lõpuks kohtusse tüüpiliselt nii. Toimub läbiotsimine, mille käigus telefon (või lausa mitu) ning muud seadmed leitakse ning võetakse ära. Kui võimalik, tehakse nende sisust koopia ja omanik saab seadme mõne päevaga tagasi. Seejärel uuritakse tehtud koopiat ning otsitakse sealt välja asjasse puutuv info, mille kohta vormistatakse vaatlusprotokoll.
Prokuratuuril tavaliselt õnnestub saada läbiotsimiseks kohtult luba, kui see kahtlustust silmas pidades vähegi asjasse puutub. Nt majanduskuritegude kahtluse korral on kontorist ja asjasse puutuva inimese kodust kõigi kättesaadavate seadmete ära võtmine tõendina midagi, millega tuleb absoluutselt arvestada.
Kui telefonile või seadmele juurdepääsu üldse mitte kaitsta (nt paroolita arvuti kontoris), on see ära võtmisel takistusteta vaatluseks valmis. Kui sa ise ei kaitse oma telefoni ja arvutit krüpteerimise ja tugeva PIN-koodi/parooliga, kingid oma alltoodud õigused ilusti pakituna riigile tagasi.
Telefoni ja muu tehnikaseadme tõendina kasutamine Riigikohtu praktikas
Läbiotsimisel kätte saadud seadmete kasutamiseks on tüüpiliselt vaja teada PIN-koodi või salasõna, millega telefon avaneb, ja politsei küsib seda alati. Menetlejate sõnum on küll, et seadmeid suutvat nad ka pääsukoode saamata avada, aga küsimine ise näitab, et koodi teades on see ilmselt palju lihtsam. Küsimus on, kas ma ikka pean oma telefoni ja muud seadmed kriminaalmenetluses politseile üldse avama.
Riigikohus on käsitlenud seadmete tõenditena kasutamist mitme juhtumi lahendamisel, millest peamine on RKKK 14.06.2022, nr 1-20-1208. Varem aktsepteeris menetluspraktika tavapärast asjade käiku, kus ootamatu läbiotsimise tõttu endast väljas inimene andis oma salasõnad küsimusi esitamata välja. Riigikohus lõpetas sellise menetlejale mugava praktika ja otsuse kohaselt on uued mängureeglid järgmised.
PIN-koodi või salasõna ei saa nõuda, kuid selle võib siiski vabatahtlikult anda. Vabatahtlikkusega on aga tegemist vaid siis, kui enne andmist on tutvustatud õigust sellest keelduda. Keeldumise õigus on muidugi kahtlustataval, aga ka viimase lähedasel.
Riigikohus märkis aga ka seda, et juurdepääsuks sõrmejälje või näo tuvastamisega kaitstud andmetele võib põhimõtteliselt olla ka sunniviisiline, kuid see nõuaks luba ja reguleerimist menetlusseaduses. Seega mugavusel, mida tüüpiline kaasaegne telefon pakub juurdepääsuks võrreldes käsitsi sisestatava koodiga võib kriminaalmenetluses olla oma hind.
Pärast otsuse tegemist on Riigikohus lahendanud süüdimõistetute etteheiteid, et neid õigusest seadmete paroolide politseile mitte andmiseks ei teavitatud, mis on lükatud tagasi, kuna kahtlustatavale oli juba varasemalt selgitatud üldist õigust ütlustest keelduda. Praktiline kriminaalmenetlus ei ole kahtlustatava-süüdistatava poole soodsalt kaldu, mistõttu on üldiselt hea soovitus kasutada aktiivselt neidki väheseid õigusi, mis antud on.
Seadmetele ja privaatsusele lisakaitse Euroopast
Menetlusaluse isiku õigusi laiendavad ja menetlejate võimalusi kärpivad uuendused tulevad viimasel ajal Euroopast. Üllatuseks ei ole, et taaskord tulevad privaatsust kaitsma andmekaitsealased reeglid.
Euroopa Kohus tegi 2024. aastal otsuse kohtuasjas nr C-548/21, milles leidis, et telefon ja seal olevatele andmetele juurdepääs süütegude tõkestamiseks, avastamiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks on lubatav, kui on olemas normid, mis:
- määratlevad piisavalt täpselt asjaomaste süütegude laadi või kategooria,
- tagavad proportsionaalsuse põhimõtte järgimise, ja
- nõuavad selleks kohtu või sõltumatu haldusasutuse eelnevat luba, üksikud kiireloomulised olukorrad välja arvatud.
Täna Eestis need tingimused täidetud ei ole, sh puuduvad piirangud juba süütegude endi osas, millistega seoses saaks seadmetes olevaid andmeid menetleja poolt töödelda. Kuidagi ei ole piiratud ka kuriteod või väärteod, mille menetlemiseks läbi otsida ja asitõendeid ära võtta tohib. Mina ei näe, et senist praktikat oleks võimalik ka riigi suhtes võimalikult leebe tõlgenduse kohaselt jätkata.
Blogi avaldamise hetkel ei näita andmebaas, et Eestis juba oleks jõustunud kohtuotsuseid, milles on viide kohtuotsusele nr C-548/21, aga anname aega.
Kui sa oma telefonis olevat infot jagada ei soovi, siis uut kohtupraktikat oodates küsi PIN-koodi andmise asemel politseilt parem vastu, milline seadus näeb ette loa konkreetse kahtlustuse osas andmeid nii koguda ja palu ette näidata kohtumäärus, mis lubab seadmetest andmeid võtta.
Kui su nutiseade on juba politseis, tasub võtta juba meiega ühendust.
