06.02.2024 hommikul teavitas justiits- ja digiministeerium minister Liisa Pakosta (E200) järjekordsest töövõidust, avaldades pressiteate pealkirjaga „Eesti andis sotsiaalmeediaplatvormi Meta kasutusse ligi 4 miljardit sõna“. Meediamajad ja Rahvusringhääling reageerisid sellele nagu päästjad bensiinijaama kõrval põlevale burgeriputkale — suurte jõududega. Näiteks ütles Ekspress Grupi juhatuse liige Mari-Liis Rüütsalu, et „Eesti keele ja kultuuri püsimajäämine on kahtlemata oluline eesmärk, kuid selle nimel ei saa ohvriks tuua sisuloojate autoriõigusi ega moonutada ausat konkurentsi.“
Kuvatõmmis ERR veebilehelt, 07.02.2025 kell 09:02
Kriisisituatsiooni lahendamisesse kaasusid ka teised ministrid. Peaminister Kristen Michal ja kultuuriminister Heidy Purga (mõlemad RE) teatasid, et Eesti ajakirjandusväljaannetes loodud materjal ja siinsetes andmebaasides olevad andmed on kulla hinnaga ja neid ei tohiks kellelegi kergekäeliselt anda, saati siis veel tasuta. Isegi Pakosta erakonnakaaslane, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ütles, et kuigi eesti keele korpuse suurtele tehisaru mudelitele kättesaadavaks tegemine on eesti keele kestma jäämise seisukohalt oluline, tuleks esmalt lahendada nii autoriõiguslikud kui isikuandmete kaitset puudutavad küsimused.
Juba sama päeva õhtuks saadi olukord kontrolli alla ning ministeeriumi kodulehel olev digimuutunud pressiteade kandis hoopis tagasihoidlikumat pealkirja „Metal on huvi kasutada eesti keele korpuse andmeid“. Teate praegune sõnastus räägib „eesti keele korpuse avaandmetest, mis sisaldavad peaaegu 4 miljardit sõna“ ja sellest, et Metat on informeeritud selle olemasolust. Eesti Keele Instituudi andmetel on keelekorpus „mahukas kirjalikest või suulistest tekstidest koosnev elektrooniline andmekogu, mida kasutatakse keele uurimisel ja kirjeldamisel, aga ka keeletehnoloogias“ ning Eesti keele ühendkorpus 2023 sisaldab 3,8 miljardit sõna. Nii et vist pole siiski tegemist ei autorite ega kirjastuste vara valimatu kopeerimise ja meretagustele tehnoloogiahiidudele maha parseldamisega.
Asi klaar?
Kahjuks mitte. Juristina (ja mitte ainult) tekkis mul seda veeklaasis aset leidnud tormi vaadates rida tähelepanekuid.
Esiteks
Ma tean, et autorite õigusi kaitseb ka Eesti Vabariigi põhiseadus (§ 39) ja mõistan, et juhatuse liige peab hea seisma oma ühingu ärihuvide eest. Siiski julgen väita, et põhiseaduse preambulis sätestatud eesmärk tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade on mistahes isikute ja gruppide huvide suhtes ülimuslik. Aga jäägu see minust targemate õigusteadlaste arutada.
Teiseks
Autoriõiguse seaduse paragrahvide 19¹ ja 19² kohaselt on õiguspäraselt juurdepääsetavate teoste reprodutseerimine teksti- ja andmekaeve eesmärkidel lubatud ilma autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta. Erandina võib autor (või temalt autoriõigused omandanud isik, nt kirjastaja) sellise vaba kasutamise sõnaselgelt ja kohasel viisil välistada, kuid mitte teadusuuringute puhul. Digitaalse ühisturu direktiivi artikli 4 kohaselt on veebis üldkättesaadavaks muudetud sisu puhul piirangu seadmise sobivaks viisiks näiteks masinloetavate vahendite kasutamine. Nii et kui mõni autoriõiguste omanik tahab sellise piirangu seada, siis hakaku oma õiguste objektiks olevaid teoseid vastavalt sildistama.
Kolmandaks
Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 kohaselt on isikuandmed igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta. Kui ERR kirjutab, mida advokaat Mõtsküla asjast arvas, on tegemist isikuandmetega, kuid keelekorpuses olevad sõnad „advokaat“ ja „Mõtsküla“ ei ole isikuandmed, sest neil puudub seos mistahes konkreetse füüsilise isikuga (ainuüksi Eestis on rohkem kui tuhat advokaati ning Mõtsküla võib viidata nii inimestele kui Põlva vallas asuvale külale). Ja mis puutub isikuandmete töötlemisse ajakirjanduslikul või teadusuuringute eesmärgil, siis nii juba mainitud üldmäärus (IX peatükk) kui Eesti isikuandmete kaitse seadus (2. peatükk) näevad selleks ette rea erialuseid. Nii et lugupeetud ministrid, võite rahulikumalt — kui pakuti korpust, siis ilmselt JOKK.
Neljandaks
Varalised autoriõigused on tähtajalised. Ja seda põhjusel, mis on minu subjektiivsel hinnangul kõige kaunimalt ja selgemalt sõnastatud USA konstitutsioonis, mis annab Kongressile õiguse ja kohustuse „edendada teaduse ja kasulike kunstide arengut, tagades autoritele ja leiutajatele piiratud ajaks ainuõiguse oma kirjutistele ja avastustele“. Teaduse ja kasulike kunstide areng on eesmärk, autorite ja leiutajate tähtajalised ainuõigused vahend selle eesmärgi saavutamiseks.
Autori varalised õigused kehtivad Eestis ja kogu Euroopa Liidus autori eluajal ja 70 aastat pärast tema surma. Ennevanasti, kui maailm pöörles aeglasemalt ja Gutenbergi trükipress ei olnud veel täit hoogu sisse saanud, võis see aeg olla põhjendatud. Tänapäeval, kus kõikvõimalikku sisu purskab sõna otseses mõttes uksest ja aknast ning kus paljud meediamajad on loobunud paberväljaannetest, mille sisu on lugeja lauale jõudes sageli juba aegunud, tuleks küsida, kas nii pikk kaitsetähtaeg on ikka igal juhul asjakohane. Aga küsimustest hoolimata tuleb meil täna toimetada kehtivate seaduste alusel.
Viiendaks
Meeldigu see meile või mitte, on suhtlus kõikvõimalike masinatega meie elu paratamatu osa juba täna ja selle osatähtsus ainult kasvab. Meie tänased ja homsed valikud määravad, kas me lapsed saavad masinatega suhelda ka eesti keeles või teevad nad seda in English ja 中文. Ja meeldigu see meile või mitte, suuri tehisintellekti mootoreid arendatakse vähemalt lähiajal siiski väljaspool Eestit.
Kuuendaks
Minu 20.01 ERR-is ilmunud arvamusartikkel sisaldas muuhulgas kolme viidet Valge Maja veebilehel nädal varem avaldatud materjalidele. Juba järgmisel päeval olid nende materjalide asemel puuduvat lehekülge tähistavad veateated „Error 404“. Uus luud oli platsi puhtaks löönud.
Eesti justiits- ja digiministeerium käitus Trumpi tiimist nutikamalt, seadistades oma veebiserveri pressiteate vanale aadressile saabuvaid külastajaid vaikselt uuele sisule ümber suunama. Ja erinevalt Valge Maja lehtedest ei jõudnud https://web.archive.org kasutajad algset teadet arhiveerida.
Nende kahe juhtumi moraal on sisuliselt sama — päriselt usaldada ei saa mitte mingit teavet peale selle, mis on su enda kontrolli all. Eile võitlesid Okeaania ja Euraasia üheskoos Ida-Aasiaga, kuid täna on Okeaania kogu aeg võidelnud koos Ida-Aasiaga Euraasia vastu.
Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.
