Euroopa Inimõiguste Konventsioon ei ole lihtsalt üks rahvusvaheline leping. See on 47 riigi ühine kokkulepe sellest, milline peaks olema minimaalne standard üksteist austava, demokraatliku ja hooliva ühiskonna puhul. Läbi ajaloo on eriolukordades ja sõjaolukordades selle kehtimist peatatud, sest vastasel juhul rikuks üks riik seda kokkulepet ülejäänuid 46 riigiga.
Täna on 6 riiki, sh Eesti, osaliselt peatanud konventsiooni kehtivuse koroona-pandeemia tingimustes. Seda ilma avaliku aruteluta. Ilma ministrit, Vabariigi Valitsust ja Riigikogu kaasamata.
Mis peatati?
Eesti on kasutanud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni teatud artiklite peatamise õigust. Teade sellest on vastavalt konventsioonile esitatud Euroopa Nõukogu peasekretärile. Kuigi avalikus meedias räägitakse Konventsiooni peatamisest, siis tegelikkuses on Eesti teavitanud järgmiste õiguste kehtivuse peatamisest:
- Artikkel 5. Õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele
- Artikkel 6. Õigus õiglasele kohtumenetlusele
- Artikkel 8. Õigus era- ja perekonnaelu austamisele
- Artikkel 11. Kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus
- Protokoll 1 (eeldatavasti, sest teatises ei ole protokolli numbrit lisatud), artikkel 1. Vara kaitse
- Protokoll 1 (eeldatavasti, sest teatises ei ole protokolli numbrit lisatud), artikkel 2. Õigus haridusele
- Protokoll 4, artikkel 2. Liikumisvabadus
Kas peatamine on antud olukorras võimalik ja seaduslik?
Artiklit 15 on kohaldatud palju kordi alates konventsiooni vastuvõtmisest Roomas 1950. aastal. Näiteks on selliseid peatamise teateid tehtud terrorismi tõkestamiseks Põhja-Iirimaal 1988. aastal, seoses vahetu terrorismi ohuga Inglismaal pärast 11. septembrit 2001. aastal ja Türgi sõjaväelise riigipöörde katsega 2016. aastal.
Nagu Eesti, nii ka välis–ajakirjanduses kaheldakse sügavalt, kas pandeemia eriolukord on ikka piisav artikkel 15 rakendamiseks. Selles on tõepoolest põhjust kahelda.
Miks peatati?
Põhjusena on toodud 20.03 teatises Euroopa Nõukogule: „mõned kasutusele võetud meetmed võivad kalduda kõrvale konkreetsetest Eesti kohustustest inimõiguste konventsiooni raamides.“
Ei saa jätta lisamata, et eeltoodud põhiõigused on suures enamuses seaduse reservatsiooniga. See tähendab, et vastavalt neis samades artiklites toodud alustel võib neid õigusi seaduse alusel piirata. Näiteks liikumisvabaduse puhul on lubatud seaduslikud eesmärgid: kui see on vajalik demokraatlikus ühiskonnas riigi julgeoleku või ühiskondliku turvalisuse huvides, ordre public (avaliku korra) säilitamiseks, kuritegevuse ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Seega see, miks on vajalik nende kehtivuse peatamine, on juriidilise analüüsi alusel arusaamatu.
Enamgi veel, kohtuliku kontrolli raames on varasemate artikkel 15 juhtumite puhul EIK ikka esmalt küsinud, kas tavapärased seadused oleks olnud piisavad tulemaks toime ohuga, mida eriolukord põhjustab (Lawless v. Ireland (no. 3), § 36). Võtame näitena liikumisvabaduse Saaremaal. Nõustuda tuleb, et EIK on ammu leidnud, et liikumisvabaduse piirangu ja vabaduse võtmise eristamine on peen kunst ja oleneb piirangust tõsidusest: saarele pagendamine tähendaks vabaduse võtmist, samas kui reisikeeld, mis de facto välistab saarelt lahkumise on liikumisvabaduse riive. Kuigi tundub nagu juriidiline nüanss, siis tegelikkuses on vahe suur – sest protokollis nimetatud liikumisvabadust võib piirata oluliselt arvukamatel eesmärkidel (s.h. avalik kord, ühiskondlik turvalisus, rahvatervis), kui võtta isiku vabadust.
Praegusel hetkel ei nähtu ühegi praktikas ellu viidud meetme puhul, et tavalistest kehtivatest seadustest ei oleks piisanud nende elluviimiseks – sest milline neist ei omaks eesmärki kaitsta rahvatervist või muud väärtust, mis konkreetses artiklis ettenähtud? Kas meetmete eesmärk saakski olla muud?
Enamgi veel, meedia vahendusel on meie justiitsminister ja teised ametnikud selgitanud, et eelkõige oli peatamine vajalik, sest meetmed võivad vajalikuks osutuda. Ehk siis võib välja lugeda, et sellised meetmed on alles plaanimisel, mis meie vabadusi piirama hakkavad. See aga tekitab ikkagi küsimusi, sest ennetav teavitus on ebavajalik ega aita kaasa usalduse, õigusriikluse ja demokraatlikkuse põhimõttetele. Nimelt on EIK leidnud asjas Kreeka v Ühendkuningriigid, et teavitust peatamise kohta ei ole vaja teha enne meetmete kasutusele võttu.
Relevantne ei tundu ka kajanud seisukoht, et peatamine teenib riigi huve kui hiljem tekivad erinevate piirangute osas vaidlused. EIK on ka varasematel juhtudel, kus artiklit 15 on rakendatud, analüüsinud meetmeid terviklikult kõigi konventsiooni väärtuste vastu, mistõttu peatamise toiming ei muuda vaidluse kulgu ega suure tõenäosusega ka tulemust.
Teavituse tagasivõtmise üleskutse
EIK on korduvalt leidnud, et isegi hädaolukorras peavad riigid meeles pidama, et kõigi võetud meetmete eesmärk peaks olema kaitsta demokraatlikku korda sellele tekitatavate ohtude eest ning tuleks teha kõik endast olenev demokraatliku ühiskonna väärtuste, näiteks pluralismi, sallivuse tagamiseks (Mehmet Hasan Altan v. Turkey, § 210). Kuna antud juhul ei nähtu sellise osalise peatamise eesmärk, vajadus ega ole seda kuidagi teostatud austades demokraatlikule protsessile omast debativajadust, siis ei saa teha muud, kui ühineda paljude teiste, s.h. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee presidendi Rik Daems’i ja Urmas Paeti üleskutsetega võtta teavitus tagasi ning kaaluda ning arutleda selle esitamise vajalikkuse üle siis, kui see tõepoolest peaks vajalikuks osutuma.
TRINITI advokaatide pidevalt täienevaid ning eriolukorras soovitusi andvad postitused leiate siit: https://triniti.ee/covid-19-koroonaviirus/
