Rahvusvaheline tuumaõigus on rajatud kolmele põhinõudele (tähistatuna ingl. k. akronüümiga „3S“), milleks on ohutus (ingl. k. safety), turvalisus (ingl. k. security) ja tuumarelvastuse leviku tõkestamine (ingl. k. (nuclear) safeguards).

Ohutuse all mõeldakse tuumamaterjali ja tuumakäitiste ohutust inimesele ja loodusele (tuumaohutus). Turvalisus tähendab kokkuvõtlikult tuumakäitiste ja tuumamaterjali füüsilist turvalisust (valve ja kaitse) „pahade“ eest. Tuumarelvastuse leviku tõkestamise meetmeteks on kokkuvõtlikult rahvusvaheliselt kontrollitud arvestus tuumamaterjali üle ja tuumakäitiste kohapealne inspekteerimine eesmärgiga hoida ära tuumamaterjali ja tuumatehnoloogia kasutamine mitterahumeelsel otstarbel.

Tuumaenergia rahuotstarbeline kasutus ja tuumarelvastuse leviku tõkestamine

Elektritootmiseks tuumaelektrijaama reaktorisse laetav tuumkütus ja reaktorist väljavõetud kasutatud tuumkütus on küll radioaktiivsed, kuid ei „plahvata“ ning seetõttu „pommi sisse“ panemiseks ei sobi (kui jätta kõrvale nn räpased pommid ehk pommid, mis on mõeldud ohtlike ainete laialipaiskamiseks, mitte ahelreaktsiooni ehk tuumaplahvatuse tekitamiseks). Siiski toodetakse nii tuumkütust kui tuumarelva jaoks vajalikku lõhustuvat erimaterjali (Pu-239, U-233, U-233 või U-235 suhtes rikastatud uraan) samast lähtematerjalist ning võimalik on ka tuumkütuse või kasutatud tuumkütuse edasine ümbertöötlemine tuumarelva jaoks piisava koguse lõhustuva erimaterjali saamiseks. Tuumarelvad on purustusjõu ja kaasneva radioaktiivse saastuse tõttu massihävitusrelvad. Pikemalt seletamata kätkevad tuumarelvad endas võimalust hävitada pöördumatult lisaks „vaenlasele“ ka iseennast ja kogu muu elava.

Rahvusvahelised tuumarelvastuse leviku tõkestamise kokkulepped ja kontrollimehhanism

1968 a. tuumarelvade leviku tõkestamise lepingu (Treaty on the Non-Proliferation of Nuclear Weapons, lüh. „NPT“, Eesti suhtes jõustunud 07.01.1992) kohaselt kohustuvad NPT liikmetest tuumarelvi omavad riigid tuumarelvi endid ega nende valmistamiseks vajalikku tuumarelvi mitteomavatele riikidele mitte andma ning tuumarelvi mitteomavad riigid vastavalt neid mitte vastu võtma (tuumarelvastusest loobumine). Tagamaks usaldust tuumarevastusest loobumise lubadusest kinnipidamise vastu, kohustuvad tuumarelvi mitteomavad NPT liikmesriigid sõlmima Rahvusvahelise Aatomienergia-agentuuriga (IAEA) kokkulepped (ingl. k. safeguards agreement, SGA) , mis võimaldavad IAEA-l kontrollida Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri põhikirjas (koos muudatustega Eesti suhtes jõustunud 31.12.1992) sätestatud viisil, et tuumarelvi mitteomavad riigid ei kasutaks tuumamaterjali ja tuumaseadmeid tuumarelva hankimiseks. IAEA on väljatöötanud kolm kaitsemeetmete tüüpkokkulepet: üldine kokkulepe (Comprehensive Safeguards Agreement ehk CSA, objektipõhised kokkulepped (Item-specific Safeguards Agreements) ja vabatahtliku allumise kokkulepped (Voluntary Offer Agreements), millega riigid nõustuvad tuumarelvastuse leviku tõkestamise meetmete rakendamisega oma jurisdiktsiooni all oleva tuumamaterjali ja tuumakäitiste suhtes. suhtes. IAEA-le antakse kogu asjakohane teave ning võimaldatakse IAEA-l tuumamaterjali ja tuumakäitisi kohapeal inspekteerida. IAEA tagab omaltpoolt saadud info konfidentsiaalsuse.

Algne SGA-lepingute süsteem võimaldas kontrollida üksnes riikide poolt avalikult deklareeritud tuumamaterjali ja -käitisi. IAEA-l ei olnud võimalik tuvastada varjatud tegevusi, mis võivad viidata salajasele tuumarelvastuse arendamisele. Seetõttu on aja jooksul on IAEA kontrollipädevust laiendatud SGA-lepingute vabatahtliku lisaprotokolliga, mille kohaselt riigid kohustuvad andma IAEA-le kogu tuumkütusetsüklit puudutava info ning võimaldama lühikese etteteatamisega juurdepääsu tuumamaterjali mistahes asukohale. IAEA suudab tervikpildi alusel veenduda, et riigid ei tegele salaja tuumarelvastuse või selle komponentide arendamisega. Ka Eestil IAEA liikmesriigina ja NPT-ga liitunud tuumarelvi mitteomava riigina oli IAEA-ga sõlmitud kaitsemeetmete leping enne, kui Eesti liitus Euroopa Liidu ja selle eelkäijaks olnud „Euroopa ühenduste“ struktuurist tänaseni säilinud Euroopa Aatomienergiaühendusega (Euratom).

Euroopa Liit ja Euratom

Euroopa Liit on teatavasti endasse ühendanud ajalooliste eelkäijatena Euroopa Ühenduse ja Euroopa Söe- ja Teraseliidu, kuid mitte Euratomi. Viimane eksisteerib formaalselt eraldi juriidilise isikuna tänaseni, kuid selle liikmesriikideks on EL liikmesriigid ja juhtorganiteks EL juhtorganid (eelkõige Euroopa Komisjon ja Euroopa Ülemkogu). Nii on ka Eesti liitunud lisaks Euroopa Liidu lepingu(t)ele ka eraldi Euratomi (asutamis)lepinguga. Euratomi asutamisleping on tuumarelvastuse leviku tõkestamise valdkonnas oluline kahel põhjusel.

Esiteks sätestab Euratomi leping konkreetsed tõkestusmeetmed liikmesriikidele kohustusena ning annab Euratomile pädevuse kehtestada ja jõustada sellekohaseid õigusakte (nn Euratomi tuumarelvastuse leviku tõkestamise süsteem, mis on ajaliselt NPT ehk IAEA vastavast süsteemist (jõust. 1970) varasem. Euratomi lepingu kohaselt on kõik liikmesriikides toodetud või neisse imporditud lõhustuvad erimaterjalid Euratomi omandis ning Komisjonil on ulatuslikud volitused korraldada vajadusepõhiselt nende kasutamist ning nende kasutamist ka liikmesriikides kontrollida.

Teiseks annab Euratomi leping Euratomile õiguse sõlmida oma pädevuse piires sõlmida lepinguid kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Euratom ongi tuumarevastuse leviku tõkestamise meetmete ühtlustamiseks sõlminud kolmepoolse leppe  IAEA ja rea tuumarelvi mitteomavate liikmesriikide, sh Eesti, vahelise kokkuleppe [1] NPT artikli III lõigete 1 ja 4 täitmiseks (koos hilisema laiendava lisaprotokolliga, lühendatud ingl. k. akronüümina „IAEA SGA“).

Kolmepoolse kokkuleppega liitumine on kohustuslik kõigile EL liituvatele riikidele. Kolmepoolse lepingu põhisisuks on IAEA, Komisjoni ja liikmesriikide koostöö, õigused ja kohustused selliselt, et oleks tagatud nii Euratomi ja IAEA tuumarelvastuse leviku tõkestamise meetmete rakendamine. IAEA SGA ja Euratomi kaitsemeetmed ja nende rakendamise nõuded sätestab Euroopa Komisjoni otsekohalduv määrus 302/2005/Euratom, mistõttu seaduse tasemel on neid siseriiklikult vaja täpsustada vaid niipalju, kui on vaja sätestada isikutele lisakohustusi ja riigivõimu teostajatele volitusnorme meetmete kohapeal rakendamiseks (nt tagada rahvusvahelistele inspektoritele õigus siseneda tuumakäitise kinnistule ja hoonetesse ning teha seal mõõtmisi).

Tuumaõiguse terminoloogiast

Eestikeelsetes käsitlustes ja õigustõlgetes tekitab segadust sobiliku vaste puudumine inglisekeelsele terminile „safeguards“.

„Safeguards“ on tõlgitud Eesti õiguskeelde nii „kaitsemeetmetena“ (nt NPT ratifitseerimse seadusele lisatud NPT teksti ja IAEA CSA eestikeelne tõlge Riigi Teatajas avaldatud kujul) kui ka „julgeolekumeetmetena“ (nt Euratomi lepingu artikkel 77 jj).

„Julgeolekumeetmed“ vastavad oma rahvusvahelise konteksti sisu poolest NPT tähendusele paremini, kuid tekitavad segadust olemasoleva siseriiklikku (sise)julgeolekualase regulatsiooni valguses (vt nt julgeolekuasutuste seadus).

„Kaitsemeetmed“ on samuti juba Eesti õiguses kasutusel, kuid seda eeskätt turvalisuse ja ohutuse kontekstis (nt objekti kaitse kuritegeliku ründe eest).

Kuni tuumaenergeetika alase mõisteaparaadi korrastamiseni tuleks selguse mõttes eelistada selgemat, kuid kahjuks kohmakamat „tuumarelvastuse leviku tõkestamise meetmeid.“ Tuumaenergeetika ja rahvusvaheliste suhete süsteemi alase teadmise laiema leviku eesmärgil võiks hea eestikeelse sõna saamiseks korraldada ka sõnause.

[1] . Leping 78/164/Euratom  Belgia, Taani, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Luksemburgi, Hollandi, Austria, Portugali, Soome, Rootsi ja Euroopa Aatomienergiaühenduse vahel tuumarelva leviku tõkestamise lepingu artikli III lõigete 1 ja 4 täitmiseks EÜT L 51, 22.2.1978, lk 1,  ja selle lisaprotokoll 1999/188/Euratom EÜT L 67, 13.3.1999, lk 1