17. juunil 2024 jõustunud rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muudatus võimaldab riigil kasutada rahvusvahelise sanktsiooni subjekti raha ja muud vara rahvusvahelise õiguse rikkumisega välisriigile tekitatud kahju hüvitise ettemaksuna. 

Venemaa agressiooni kontekstis leidis avalikkuses kajastust Eesti rahvusvaheline initsiatiiv agressori välismaale paigutatud vara kasutamiseks Ukrainale tekitatud sõjakahju hüvitamiseks. Lähenemine on õiglane, kuid mitmete arvajate meelest õiguslikult raskesti teostatav, kui mitte võimatu, kuna põrkub demokraatliku õigusriigi omandipõhiõigusega (vt Põhiseaduse § 32: „Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel  ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest./…/“). Kuna tegemist on ka rahvusvahelises plaanis unikaalse ja teedrajava instrumendiga, väärib asi lähemat uurimist.  

Rahvusvaheline sanktsioon  

Rahvusvaheline sanktsioon, nagu nimestki selge, kehtestatakse rahvusvahelisel tasandil selliste rahvusvahelise koostöö institutsioonide poolt, kellele suveräänsed riigid on kokkuleppeliselt sellise pädevuse andnud. Rahvusvahelist sanktsiooni rakendavad aga suveräänsed riigid oma siseriikliku õiguse ja riigivõimu teostamise teel. Eesti on selleks kehtestanud spetsiaalse rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (RSanS), mis näebki ette täidesaatva riigivõimu erinevate kehamite ja eraisikute õigused ja kohustused rahvusvahelise sanktsiooni täitmisel. Rahvusvahelise sanktsiooni sisuks on lihtsustatult adressaadi (subjekti) õiguste mingil viisil piiramine, nt keeld teha temaga teatud tehinguid, keeld riiki siseneda vmt. (vt RSanS § 3). Rahvusvahelise sanktsiooni subjektiks  võib olla nii era- kui avalikõiguslik juriidiline või füüsiline isik, sh struktuuriüksus või asutus. Rahvusvahelise sanktsiooni eesmärk on „toetada rahu säilitamist või taastamist, rahvusvahelist julgeolekut, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse järgimist või muude Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja või Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide saavutamist.“  

Sõjalise agressiooni või sõjaõiguse rikkumisega tekitatud kahjuhüvitise ettemaks 

Uudne on RSanS § 291 välisministeeriumile (VäM) antud õigus otsustada, et rahvusvahelise sanktsiooni subjektilt võib, kui see on rahvusvahelise sanktsiooni eesmärkide saavutamise huvides, võtta ära tema raha või muu vara ja kasutada seda kahjukannatanud välisriigile kahjuhüvitise ettemaksuna, kui kahju on tekitatud ÜRO põhikirjas sätestatud relvastatud jõu kasutamise keelu või relvastatud jõu õigusvastase kasutamise käigus toimunud sõjapidamisnormide rikkumisega. Isik, kelle vara ära võetakse, saab vastu nõude rahvusvahelise õiguse rikkumisega kahju tekitanud riigi poolt makstava hüvitise suhtes. Tegemist on haldusmenetlusega, mille viib läbi Välisministeerium haldusmenetluse üldiste reeglite kohaselt ja mis allub halduskohtu kontrollile. Välisministeerium korraldab ka hüvitise ettemaksuna kasutatava vara haldamist, realiseerimist ja kahjustatud riigile väljamaksmist. 

Formaalsed eeldused 

RSanS § 292 loetleb neli formaalset eeldust, mis peavad rahvusvahelise sanktsiooni subjektiks oleva isiku vara kahjuhüvitisena kasutamiseks täidetud olema:  

• õigusvastase teo toimepanemisega on tekitatud kahju, mis tuleb rahvusvahelise õiguse  kohaselt hüvitada; 
• kahjustatud välisriik on esitanud kahju tekitanud välisriigile kahju hüvitamise nõude;
• kahju tekitanud riik on jätnud selle nõude osaliselt või täielikult mõistliku aja jooksul täitmata; ning 
• kahjustatud välisriik ise, rahvusvahelise organisatsiooni või nõudega seotud rahvusvaheliselt tunnustatud kompensatsioonimehhanism on esitanud palve kasutada rahvusvahelise sanktsiooni subjekti vara kahjuhüvitise ettemaksuna; 
• isik või üksus on seotud kahju tekitanud välisriigi ja õigusvastase teo toimepanemisega või on sellele kaasa aidanud; 
• vara kuulub isikutele, kelle puhul RSanS lubab seda kahjuhüvitise ettemaksuna kasutada (vt allpool); ning 
• ei esine erandlikke asjaolusid, mille tõttu isiku huvid kaaluvad üles vajaduse meedet rakendada. 

Tegemist on Eesti siseriiklike eeldustega, mille täitmise tuvastab VäM haldusmenetluse käigus. Nende eelduse sisuline täitmine eeldab omakorda, et eelnevalt on täitunud rida rahvusvahelisi eeldusi.  

Rahvusvahelised eeldused  

Esimene rahvusvaheline eeldus on muidugi rahvusvahelise sanktsiooni enese kehtestamine. See on  küll poliitiline akt, kuid et see toimub formaalse õigusakti kehtestamise kaudu, siis on selle eelduse täitumist pigem lihtne kontrollida.  

Teine eeldus on rahvusvahelise õiguse rikkumine subjekti poolt, täpsemalt nn sõjalise jõu õigustamatu kasutamine (agressioon) teise riigi vastu või sõjapidamise reeglite (nn Genfi konventsioonide süsteemi sõjaõiguse) rikkumine.  

Kolmandaks eelduseks on kahju tekkimine, mis omakorda eeldab, et loodud on mingisugune autoriteetne rahvusvaheline kahju registreerimise ja hindamise mehhanism.  

Neljandaks eelduseks on kahju hüvitamise kohustuse olemasolu. Nii teise eelduse ehk õigusrikkumise kui ka kahju hüvitamise kohustuse olemasolu hindamine eeldab rahvusvahelise õiguse tundmist ja põhjendatud , analüüsi.   

Viienda eeldusena peab kahjustatud riik olema esitanud agressori vastu kahju hüvitamise nõude, mille agressor on mõistliku aja jooksul jätnud täitmata. Mõlemad on eelkõige faktiküsimused, mõistliku ajavahemiku hindamine sõltub juhtumi asjaoludest. 

Kuuenda eeldusena peab kahjustatud riik, rahvusvaheline organisatsioon või rahvusvaheline kompensatsioonimehhanism olema esitanud Eestile palve subjekti vara hüvitise ettemaksuna kasutamiseks. Rahvusvaheline kompensatsioonimehhanism on siinjuhul riikidevahelise kokkuleppe alusel loodud spetsiaalne juriidiline keha või muul viisil toimiv organisatsioon, mis korraldab hüvitise (reparatsioonide) arvestust ja maksmist.  

Seitsmes eeldus on kahjustatud riigi, Eesti ja asjaomase rahvusvahelise kehami vaheline kokkulepe, milles määratakse kindlaks ettemaksuna kasutatud vara vastu omanikule antava nõudeõiguse kasutamise tingimused. Vaikimisi eeldusteks on, et agressorriik täidab oma reparatsioonikohustuse ise ja kahjustatud riik ei saaks hüvitist kahekordselt. Seega tuleb leppida kokku tingimused, kuidas rikkuv riik hüvitab ise oma varast ilma jäänud isikule selle väärtuse või tagastab selle kahjustatud riik.   

Isikud, kelle vara võib kasutada kahjuhüvituse ettemaksuna 

Isikute ring, kelle vara RSanS alusel võib kasutada kahjuhüvitise ettemaksuks, on rahvusvahelise  sanktsiooni võimalike subjektide ringist kitsam. Esimeseks määratlevaks tunnuseks on õigusvastase teoga kahju tekitanud riigi olemasolu. Teiseks peab see riik olema saanud kahjustatud riigilt kahju hüvitamise nõude. Kolmandaks peab juriidiline isik olema sellise (kahju hüvitamiseks kohustatud) riigi struktuuriüksus või olema seal asutatud või registreeritud või enamusosaluse kaudu  või muul viisil kontrollitav ning teotanud rahaliselt või materiaalselt õigusvastase teo toimepanemist. Muude s.o. füüsiliste või juriidiliste isikute puhul, keda rikkuv riik ei kontrolli, on kvalifitseerivaks tunnuseks kindlaks tehtud ja piisavalt tõendatud seos õigusrikkumisega.  

Nõue vara vastu 

Lõpetuseks – isik, kellelt RSanS alusel võetud vara kasutatakse rahvusvahelise kahju hüvitise ettemaksuna, omandab vara väärtuse summa ulatuses vabalt võõrandatava nõudeõiguse rikkuva riigi poolt võlgnetava hüvitise suhtes. Nõudeõiguse teostamise tingimused tuleb eelnevalt Eesti ja kahjustatud riigi, rahvusvahelise organisatsiooni või kompensatsioonimehhanismi vahelise kokkuleppega. Viimaste sisu RSanS rohkem ei täpsusta. Eesti riigi huvi on seejuures kindlasti välistada nõuete pööramine enese vastu st Eesti riik, käitudes rangelt kooskõlas siseriikliku ja rahvusvahelise õigusega, peaks jääma üksnes nn täituri rolli.  

Kokkuvõtteks 

RSanS tehtud täiendustega on Eesti asunud teerajaja rolli. Ilmselgelt on RSanS-e täiendused kujundatud Venemaa Ukraina-vastase agressiooni spetsiifika alusel, eelkõige arvestades, et Vene riigi, ettevõtjate ja eraisikute vara on paigutatud väljapoole Venemaad ning ka riigi ja vara omanike tegevust on raske eristada. Siiski pole poliitilised ja avalike arvajate hinnangud sõltumatu õigusliku hinnangu jaoks piisavad, mistõttu kui asi peaks kunagi jõudma nii kaugele, et mõnelt isikult asutakse Eestis halduskorras RSanS alusel tema vara ära võtma, et kasutada seda rahvusvahelise õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitiseks, luuakse Eesti kohtutes tõenäoliselt uut rahvusvahelise õiguse praktikat.