Praktika alguses arvasin, et ülikoolis omandatud teadmiste rakendamine on advokaaditöö kõige raskem osa. Tegelikkuses puutusin ülikoolis õpituga kokku hoopis palju vähem, kui olin oodanud, ning pidin nii mõnelgi korral mõtlema, miks mõned asjad ülikoolis üldse õpetatakse.

Tehingute valdkonnas pidin õppima nii palju majandust ja inglisekeelseid termineid, et päeva lõpuks ei suutnud ma enam millestki muust mõelda. Süvenesin lepingutesse, koostasin Exceli tabeleid, joonistasin skeeme ja tegelesin paljude teiste ülesannetega – just see mitmekesisus teebki tehingute valdkonda minu jaoks eriliseks. Mul oli võimalus näha, kuidas toimub töö mitte ainult Eesti, vaid ka välisriikide õigusega. Sain ülevaate sellest, kuidas kujuneb suur tehing ning mis etapid võivad osutada keerulisemaks. Õnneks, sain ka tegeleda tööampsudega mõnedest teistest valdkondadest – koostasin dokumentide põhju ning memorandumeid kolleegide jaoks, uurisin kohtupraktikat ja mõtlesin kaasa võimalike lahenduste leidmisel. Kõik need kogemused kujundasid minu ettekujutust advokaaditööst ning kinnitasid soovi selles valdkonnas edasi areneda.

Üks unustamatu kogemus oli TRINITI suvepäev Pärnus, kus mul õnnestus teiste kolleegidega lähemalt tuttavaks saada, rannatennist mängida ja lihtsalt meeldivalt aega veeta. See oli väärtuslik kogemus, mis jääb mulle väga südamelähedaseks.

Eriti tänulik olen oma juhendajale Valter Võhmale, kes leidis alati aega mu küsimustele vastamiseks – isegi siis, kui mulle tundus, et tal seda aega tegelikult üldse ei ole. Lisaks jagas ta minuga kõige väärtuslikumat elutarkust, mida ma kindlasti võtan endaga eluteele kaasa.

Lõpuks ma sain aru, et praktikat kindlasti ei tasunud karta. Uued teadmised, põnevad väljakutsed ja armsad TRINITI kolleegid suutsid muuta lihtsat praktikakogemust meeldejäävaks õppetunniks, mida saab veel kaua meenutada erilise südamesoojusega.