Pärimisega puututakse enamasti kokku harva ning just seetõttu võib lähedase lahkumisel tekkida palju küsimusi, millele ei oska spetsialisti abita vastata. Eriti aktuaalne on see olukorras, kus pärandajal oli suures mahus kohustusi. Käesolevas blogipostituses selgitame kohalduvaid põhimõtteid ja kuidas pärimisel vältida isiklikku vastutust.
Pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle nii lahkunu vara kui ka kohustused. See tähendab, et lisaks positiivsele varale esemete ja õiguste näol lähevad pärijale üle ka lahkunu kohustused (nt võlad). Kui pärandvarast ei piisa kõikide lahkunu kohustuste katmiseks, tekib pärijal õigustatult küsimus, kas pärija peab kohustusi täitma oma isikliku vara arvelt. Üheks võimaluseks sellisest olukorrast pääsemiseks on pärandvara pankrotimenetlus.
Pärijal on pärandi vastuvõtmise korral tegelikult kolm valikut: pärandist loobumine, pärandi vastuvõtmine inventuuri alusel või pärandi vastuvõtmine ilma inventuurita. Inventuuri tegemine annab selguse pärandvara koosseisu üle ja piirab pärija vastutuse inventuuri käigus tuvastatud varaga. Inventuuri puhul tuleb aga silmas pidada, et inventuuri nõude saab notarile esitada nii enne kui ka pärast pärandi vastuvõtmist ning ka kolme kuu jooksul pärast seda, kui pärija sai teada, et pärandvarast ei piisa pärandaja kohustuste täitmiseks. Kui aga on juba ette teada, et kohustusi on rohkem kui vara, siis ei ole inventuuri teostamisest üksi abi – sellisel juhul tuleb algatada ka pärandvara pankrotimenetlus. Sealjuures, inventuur ja pankrot ei välista teineteist, vaid võivad üksteist täiendada.
Nagu öeldud, pärandvara pankrotimenetlus on mõeldud olukordadeks, kus lahkunu varast ei piisa kõikide lahkunu kohustuste katmiseks. Menetluse algatamise järel vastutab pärija ainult pärandvara ulatuses ning tema isiklik vara jääb üldjuhul puutumata. Näiteks võib esineda olukord, kus pärandvara koosneb üksnes korterist, millega kaasneb eluasemelaenu tasumise kohustus. Kui korteri müügist saadud rahast ei piisa laenujäägi tasumiseks, ei saa pank pärandvara pankroti korral nõuda ülejäänut pärija enda sissetulekute või muu vara arvelt. Sellisel juhul kaetakse kohustused üksnes pärandvarast saadava ulatuses ja ülejäänud nõuded pankrotimenetluses jäävad rahuldamata.
Pärandvara pankrotimenetluse algatamiseks esitab pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja kohtule vastava avalduse. Ka see avaldus tuleb esitada kolme kuu jooksul pärast teada saamist, et pärandvarast ei piisa matuse jms kulude katmiseks ning pärandaja kohtususte täitmiseks. Kui avaldus on menetlusse võetud, lahendatakse vara ning kohustustega seotud küsimused nimetatud menetluse raames ning pärija ei pea kohustusi ise täitma. Kohus võib määrata ajutise halduri, kuid kui pärandvara inventuur on juba tehtud või pärandvara väärtus on väike, võib kohus ajutise halduri ka nimetamata jätta. Pärandvara pankroti väljakuulutamisel määrab kohus pankrotihalduri, kes rahuldab pärandvara arvel ja võimalikus ulatuses võlausaldajate nõuded.
Kui pärandvarast ei piisa isegi pankrotimenetluse kulude katmiseks, võib kohus menetluse lõpetada ka raugemise tõttu. See tähendab, et pankrotti välja ei kuulutata, kuid ka sellisel juhul ei kaasne pärijale kohustust lahkunu võlgasid täita pärija isikliku vara arvelt. Raugemise korral rahuldatakse pärandvaraga seotud nõuded siiski pärandvara ulatuses. Pärandvara puudumisel või ebapiisavuse korral jäävad rahuldamata nõuded täitmata ning pärija ei vastuta nende eest oma vara arvelt.
Kõike eeltoodut arvesse võttes on siiski oluline, et pärandvara pankrotimenetluse kasuks otsustades ei hakkaks pärija ise võlgu maksma ega pärandvarasse kuuluvaid esemeid varjama/oma ära nägemise järgi kasutama. Näiteks, kui pärija saaks päranduseks ehteid, kunstiteoseid või muid hinnalisi kollektsiooniobjekte, tuleb need ausalt menetluses ära mainida. Pärija on kohustatud pankrotivarasse välja andma selle, mis ta pärandaja varast on saanud või sellest loonud. Kui pärija jätab pärandvarasse kuuluvad esemed või õigused välja toomata või maksab pärandvaraga omaalgatuslikult mõne võlausaldaja nõude ära, võib sellega kaasneda pärija enda vastutus. Kõige kindlam on lasta pankrotimenetlusel oma rada käia ja hoiduda ise pankrotimenetluse väliselt võlausaldajatega arveldamisest.
Kokkuvõttes on pärandvara pankrot ette nähtud selleks, et kaitsta heauskset pärijat isikliku vastutuse eest. Kui pärandvara sisaldab rohkem kohustusi kui vara, siis pankrotiavalduse esitamisega piiratakse vastutus võlausaldajate ees pärandvaraga ja pärija enda igapäevaelu ning vara jäävad puutumata.
Iga olukord on siiski erinev ning väikesemadki eksimused võivad kaasa tuua selle, et vastutus laieneb ka pärija isiklikule varale. Seetõttu tasub juba pärandi vastuvõtmise otsustamisel ja pankrotiavalduse esitamise üle kaalumisel pidada nõu spetsialistiga. Õigel ajal saadud nõuanne aitab vältida tarbetuid riske ja annab kindluse, et menetlus kulgeb korrektselt.
