Sanktsioonid on viimastel aastatel muutunud järjest tavapärasemateks poliitilisteks tööriistadeks ja ühtlasi teguriteks, mis mõjutavad üha enam igapäevast äritegevust. Nende vajalikkust me kahtluse alla ei sea, kuivõrd sanktsioonide eesmärk on kaalukas ja põhjendatud – avaldada survet riigile, kelle tegevus ohustab rahvusvahelist õiguskorda ja julgeolekut. Samas toovad need paratamatult kaasa uusi õiguslikke küsimusi, seda juba võetud lepinguliste kohustuste täitmisel kui ka nendest tekkivate vaidluste lahendamisel.
Üht sellist küsimust valgustab praegu Euroopa Kohtus käimasolev Reibeli kohtuasi. 26. veebruaril 2026 esitas selles oma arvamuse kohtujurist Andrea Biondi. Tegu ei ole kohtu lõpliku seisukohaga, kuid kohtujuristi arvamus annab sageli aimu, kuhu kohus kaldub – lõplikku otsust veel ootame. Kohtuasja keskmes on kaks omavahel põimuvat teemat: kuidas suhestub vahekohtumenetlus üldse Euroopa Liidu õigusega, ning kuidas tõlgendada EL-i Nõukogu määrust nr 833/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega Ukrainas. See määrus on üks peamisi Venemaaga seotud äritegevust reguleerivaid sanktsiooniakte ja seda täiendatakse pidevalt. Vaidluse tuumaks on selle määruse artikkel 11. Reibeli kohtuasi võib osutuda järjekordseks oluliseks sammuks selles, kuidas piiritletakse vahekohtumenetluse kui ühe tõhusaima rahvusvahelise koostöövormi sõltumatust.
Kaasuse taust: Vaidlus sai alguse tavalisest ärisuhtest Belgia äriühingu Reibel ja Vene ettevõtte Stankoimport vahel. Reibel pidi lepingu järgi tarnima Stankoimportile kaupa, kuid Belgia ametiasutus liigitas selle kahesuguse kasutusega tooteks ja peatas tarne. Stankoimport oli aga ettemakse juba tasunud. Kuna leping nägi vaidluste lahendamiseks ette vahekohtu, algatas Stankoimport Rootsis vahekohtumenetluse ja nõudis ettemakse tagasi. Vahekohus rahuldas nõude ning kohustas Reibelit raha tagastama. Reibel nõudis selle otsuse tühistamist Rootsi Svea apellatsioonikohtus, kes peatas menetluse ja pöördus Euroopa Kohtu poole lihtsustatult järgnevate küsimustega:
Kas keelatud nõudega saab üldse vahekohtusse pöörduda?
Küsimuse tuumas peituv määruse nr 833/2014 artikkel 11 lg 1 on säte, mida sanktsioonimäärustes kohtab tihti – nn nõuete rahuldamise keeld (no claims clause). Lihtsustatult ütleb see, et kui lepingu täitmist on sanktsioonid takistanud, siis sellest lepingust tõusnud nõuet ei rahuldata. Näiteks ei saa Vene osapool nõuda kohustuse täitmist või hüvitist selle eest, et Euroopa partner ei suutnud sanktsioonide tõttu kaupa tarnida.
Kohtujurist Biondi toob siin esile kaks olulist erinevust. Keeld puudutab nõude rahuldamist, mitte selle esitamist. Seega pooled võivad enda kohtuliku õiguskaitse õigust rakendada ning vahekohtusse pöörduda ja vahekohus võib selle ka menetlusse võtta. Kui aga nõue on sanktsioonidega vastuolus, siis vahekohus seda nõuet rahuldada ei tohi. Sanktsioonimäärus ei muuda automaatselt poolte sõlmitud vahekohtuklausleid tühiseks või olematuks ega keela neil ka vaidlust kohtusüsteemi väliselt lahendada. Keelu piir jookseb tulemuse, mitte menetluse juures.
Seda Biondi arvamust kinnitab ka muudetud määrus nr 833/2014 ise, kuhu on tänaseks juba artiklisse 11 sisse viidud täpselt vastavasisuline lõige 3 – keelatud nõudeid sätestav artikkel 11 lg 1 ei takista olukorra seaduslikkuses veendumiseks kohtusse või vahekohtusse pöördumist.
Kas keelatud nõuete piirang on osa Euroopa Liidu avalikust korrast?
Avalik kord kõlab abstraktselt, aga mõte on lihtne. Igas õiguskorras on reeglid, mis on nii fundamentaalsed, et pooled ei saa neid omavahelise kokkuleppega “välja lülitada”. Kui vahekohtuotsus läheb selliste reeglitega vastuollu, võib siseriiklik kohus selle otsuse reeglina tühistada (näiteks oli olukord selline Reibel’i kaasuses Rootsi õiguse kohaselt).
Kohtujurist Biondi seisukoht on selge: sanktsioonimääruse nõuete rahuldamise keeld kuulub liidu avaliku korra hulka. Tema põhjendus on, et sanktsioonid teenivad liidu kõige kaalukamaid eesmärke nagu rahu, rahvusvaheline julgeolek, rahvusvahelise õiguse kaitse. Seetõttu ei saa neid pidada lihtsalt üheks reegliks paljude seas.
Vahekohtu üks peamisi tõmbenumbreid on alati olnud see, et tema otsus on lõplik ja siseriiklikud kohtud sellesse peaaegu et ei sekku. Biondi arvamus ütleb, et sanktsioonide vallas see mugav lõplikkus ei kehti – vähemalt liidus asuva vahekohtu puhul jääb siseriiklikele kohtutele õigus ja lausa kohustus otsus Euroopa Liidu avaliku korra vaates üle kontrollida.
Kas ettemaks tuleb Vene ettevõttele tagastada?
Vahekohus tõlgendas artiklit 11 ja otsustas, et ettemakse tuleb koos intressiga tagastada. Vahekohtu loogika oli, et see lihtsalt taastab olukorra, milles pooled olid enne lepingut, ega ole seetõttu sanktsioonidega vastuolus, kuivõrd sanktsioneeritud pool ei saa selle raha tagastamisest mitte mingit kasu. Selline seisukoht tundub tavapäraseid tsiviilõiguse põhimõtteid arvestades loogiline.
Kohtujurist Biondi sellega aga ei nõustu. Tema hinnangul kuulub ka ettemaksu tagasinõue nende nõuete hulka, mida ei tohi rahuldada. Põhjendus on otsekohene: nõude esitab Vene ettevõte, nõue tuleneb lepingust, mille täitmist sanktsioonid takistasid, ja täpselt sellised nõuded taotluslikult avatud loeteluga keeld tabab. Kuna intress on põhinõude “saba”, kehtib sama loogika ka intressi kohta – kui põhisummat ei tohi välja maksta, ei tohi ka intressi.
See on koht, kus kaks õiglust omavahel põrkuvad. Puhtalt õiguslikust loogikast lähtuvalt tundub arusaamatu, et üks pool jääb ilma nii kaubast kui rahast ilma ise lepingut rikkumata. Sellise esmapilgul arusaamatu õigusliku konstruktsiooni põhjendamiseks peabki vaatama „õiguse“ kui instrumendi taotletavat õiglust laiemas pildis. Sanktsioonid üritavad tagada õigluse rahvusvahelise avaliku õiguse tasandil, millest kantud meetmed kanduvad lõpuks paratamatult üle ka tsiviilõiguslikesse suhetesse. Kui nendest saaks aga mööda minna või need oleksid kuidagi pehmendatud, siis ei oleks neist kasu ning õiguse laiemad maailma taseme eesmärgid ei saaks tagatud. Selle mõttega tundub samastuvat ka Biondi, kelle vaatenurgast on keelu mõte just nimelt selles, et sanktsioonide sihtmärk ei tohiks sanktsioonide negatiivset mõju rahaliselt “tagasi võita”. Vastasel juhul kaotaksid sanktsioonid oma teravuse.
Mida see praktikas tähendab ehk miks on see kõik üldse oluline?
- Õigus vahekohtusse keelatud nõudega pöörduda aitab tagada keelatud nõude fikseerimise. Sanktsioonid on olemuselt ajutised ja tagasipööratavad. Nõude olemasolu võib kohus tuvastada ja seda võib kaitsta, ainult selle täitmine peatub seniks, kuni sanktsioonid kehtivad. Kui meetmed ühel päeval kaovad, tuleb tuvastatud nõue rahuldada. Ettemakse ei ole seega niivõrd kustutatud kui külmutatud.
- Vahekohtuklausel Vene osapoolega lepingus ei ole enam vaidluste lahendamiseks raudset õiguskindlust pakkuv kokkulepe. Juhul, kui Euroopa Kohus asub Biondiga samale seisukohale, siis saab lugeda kõnealust „no-claims“ sätet osaks Euroopa Liidu avalikust korrast, mis Euroopa Liidu õiguse omapärale vastavalt on seeläbi osa ka liikmesriikide avalikust korrast. See annab omakorda liikmesriigi kohtutele õigusliku aluse vahekohtuotsuse tühistamiseks nagu on see näiteks sätestatud nii Rootsi kui ka meie oma Eesti õiguses.
- Paraku ei ole ka Venemaa selles õiguslikus lahingus oma vastulööki andmata jätnud. Venemaa kohtud rakendavad üha enam sellist õiguslikku mehhanismi nagu Lugovy Law, mis lihtsustatult lubab vene osapooli puudutavate vaidluste kohtualluvuse tuua tagasi Venemaa kohtutesse, tuues põhjenduseks, et nende ettevõtjad ei saa riigivälises vahekohtu- või kohtumenetluses õiglast õiguskaitset. Lisaks ähvardatakse vaidluse Venemaal lahendamise tagamiseks vastaspooli suurte trahvidega, et viimased hoiduksid vahekohtumenetluste jätkamisest.
- Liidu ettevõtjatel tuleb olla vahekohtu otsust täites ja vahekohtu asukohta valides ettevaatlik. Keelatud nõude vabatahtlik rahuldamine (ka vahekohtuotsuse alusel) võib kaasa tuua karistusi. Samuti on liiduga seotud ettevõtjal oht saada karistada, kui valitakse vahekohtumenetluseks liidu väline vahekohus, mis päädib määruse nr 833/2014 artikli 11 lg 1 keelust mööda minemisega.
Kokkuvõte: Reibeli kohtuasi näitab, kuidas poliitiliselt kehtestatud sanktsioonid ulatuvad üha sügavamale valdkondadesse, mida on peetud riigivõimust sõltumatuks – sealhulgas vahekohtumenetlusse. Kohtujurist Biondi arvamus viitab suunale, kus liidu avalik kord seab vahekohtu vabadusele selgemad piirid ja liikmesriikide kohtutele suurema kontrollifunktsiooni. Kas Euroopa Kohus seda joont kinnitab, selgub alles kolleegiumi otsusega, kuid juba praegu on selge, et sanktsioonide ajastul ei saa vahekohus ja Euroopa Liidu õigus teineteist enam vältida.
