Uudised
Eesti
Blogi
Advokaadibüroo, kes hoolib oma klientidest

Kes teeb kindlaks vee õige hinna Tallinnas?

Möödunud aasta detsembris jõudis lõpule AS Tallinna Vesi ja Konkurentsiameti vaidlus selle üle, millisest metoodikast AS’l Tallinna Vesi vee hinna määramisel tuleb lähtuda. Kohus andis õiguse valdavalt Konkurentsiameti metoodikale ja jättis seadustamata AS Tallinna Vesi erastamisel ettenähtud metoodika. Sellest tulenevalt võib asuda esikohale, et vaidluse algusest peale kehtinud vee hind on olnud kooskõlastamata ega vasta seaduslikule metoodikale. Kes teeks kindlaks mis hind on olnud ja saab olema õige?

Ajaloost

TRINITI advokaat Villu Otsmann alustas selle teemaga tegelemist kümme aastat tagasi. Omanike Keskliidu soov oli algatada konkurentsiõiguslik järelevalve vee hinna üle Tallinnas. Taotlustega pöörduti nii õiguskantsleri, maavanema, konkurentsiregulaatori kui tsiviilkohtu poole. Üheski suunas lõpptarbijate huvides järelevalvet ei teostatud, sest väidetavalt puudus selleks pädevus. Seejärel otsustati muuta seadust ning kohaliku omavalitsuse vee hinna kehtestamise pädevus asendati vee-ettevõtja vastutuse ja Konkurentsiameti kooskõlastava järelevalvega. AS Tallinna Vesi taotles kooskõlastust hinnale, mis lähtus erastamisest ning oli kehtestatud linna poolt. Konkurentsiamet seda ei kooskõlastanud ning järgnes kohtuvaidlus.

 width=

Tähelepanekud kohtulahendist

Kohtuotsus on mõneski küsimuses laiema tähendusega kui konkreetne vaidlus. Esiteks kinnistab kohus põhimõtte, et riigil on laiaulatuslik valikuvõimalus, millisest metoodikast üldhuviteenust pakkuvad ettevõtjad peavad lähtuma. Teiseks märgib kohus, et ettevõtjal pole õigust oodata, et riiklikud regulatsioonid sh hinna määramise metoodikad üldse ei muutu. Eriti kui üldpõhimõte vajalikest kuludest ja mõistlikust kasumist jääb kehtima. Kolmandaks selgitab kohus, et teatud kululiigid jäävad ettevõtja riskiks ning neid ei saa hinna kaudu panna lõpptarbijale.

Kuidas siis ikkagi teha kindlaks vee õige hind

Tulevikkuvaatavalt on asi üsna selge. AS Tallinna Vesi esitab uuesti hinna kooskõlastamise taotluse ja Konkurentsiamet otsustab selle kooskõlastamise üle. Loodame, et riigil õnnestub kaheksa aastat peale seaduse vastuvõtmist end kehtestada, seadus rakendada ja vältida järjekordset ebakindlust tekitavat õigusvaidlust.

Õiguslikult märksa intrigeerivam on vee hinna õigsuse küsimus vahepealsel perioodil. Konkurentsiametile on avalikkuses omistatud seisukoht, et lõpptarbijal tuleb ise pöörduda tsiviilkohtusse. TRINITI advokaat Villu Otsmann on seisukohal, et selline koormus ei ole lõpptarbijale kohane ning õigusest tuleks otsida teisi lahendusi. Seda kahel põhjusel.

Esiteks tuleks tarbijal lahendada märkimisväärsed õiguslikud keerukused nõude aluse kvalifitseerimisel. Kas tegemist oleks kahju hüvitamisega konkurentsiseaduse ja selle kaudu lepingu rikkumise tõttu? Või on tegemist alusetu rikastumisega lepingu hinnaklausli tühisuse tõttu? Või on tegemist hoopis teatud täitmisnõudega, et lepingu ja seaduse kohaselt on vee-ettevõtja kohustatud tagama õige hinna?

Teiseks tuleks tarbijal lahendada küsimus õigest vee hinnast, mille juures kogu sisendinfo on vee-ettevõtjal ning metoodika rakendamispädevus Konkurentsiametil. Sellise koormuse panemine tarbijale ei tundu olevat proportsionaalne lõpptarbija turujõuga ning konkurentsiõiguse eesmärgiga. Küll võib see anda signaali vee-ettevõtjatele, et kooskõlastamata hinna kasutamine nö läbi õigusjõu (esialgse õiguskaitse) on majanduslikult otstarbekas tegevus.

Kokkuvõtlikult – mis juhtub aga vahepealsel ajal?

Arvan, et loomulik tee ka vahepealse perioodi hinna osas on see, et vee-ettevõtjal on kohustus viia oma tegevus ka tagasiulatuvalt vastavusse konkurentsi- ja valdkonna eriseadusega ning parandada võimalikult rikkumisest tekkinud tagajärjed. Arvan, et Konkurentsiametil on pädevus teha selleks vajadusel ettekirjutus. Kokkuvõttes tahan väga loota, et AS Tallinna Vesi ja Konkurentsiamet leiavad kiiresti ühise arusaamise õige vee hinna osas ja lahendavad selle käigus ära ka vahepealse perioodil vee hinna küsimuse Tallinnas ja selle hüvitamise lõpptarbijale. Nii ettevõtluskeskkond kui õigusruum ainult võidaksid sellisest selgusest ja vastutustundlikkusest.

Samal teemal avaldati 1.03.18 ka artikkel ajalehes Postimees, mida saab lugeda SIIT.