Viimasel ajal on karistusõigust puudutav avalik diskussioon käinud selle üle, et riik sekkub meie põhivabadustesse liiga palju. Kuulab kontrollimatult pealt paljusid inimesi, ja raha lugemata pannakse ressurss pealtnäha väga väiksete probleemidega tegelemiseks. Seetõttu võit tulla lausa üllatusena, et samaaegselt vaevab meie karistusõigust ka täpselt vastupidine probleem – väga olulise mõjuga asjadele pühendatakse liiga vähe tähelepanu. Riik piirab aktiivselt inimeste ja ettevõtete õiguste kaitset asjades, kus igasuguse kahtluseta on tohutult palju kaalul. Kui seni on kõige tõsisemaid tagajärgi toonud kaasa kriminaalasjad, siis nüüd võivad ka väärteotrahvid ulatuda miljonitesse eurodesse. Õiguste kaitse miljonitrahvide asjas tagatakse aga tasemel nagu kiiruseületamise vaidlustamisel. S.t oluliselt madalamal tasemel kui keskmine vaidlusasi ükskõik millises valdkonnas.
Väärteokaristus ei ole tühiasi
Tüüpiline väärteoasi on kiiruseületamise või parkimistrahv avalikul maal – asjad, mis kakskümmend aastat tagasi oli mõistlik peaaegu alati lahendada lihtsalt suhteliselt väikese trahvi tasumisega, või teha ise kaebus ja loota parimat. Advokaadile kulutamine tähendas ka võidu korral peale maksmist.
Riik lõi nende väikerikkumiste lahendamiseks oluliselt lihtsustatud menetluse, kus ühelt poolt on lühem aeg, mille jooksul saab karistust määrata, teisalt on igal moel kärbitud võimalust otsuseid kohtus vaidlustada. Tüüpilises olukorras vaatab kaebuse läbi maakohus, ja kuigi on võimalus kaevata edasi Riigikohtusse, on kaebuse läbi vaatamise võimalus õhkõrn. Praktikas tähendab see, et väärteoasjad lõpevad ühe kohtuniku otsusega – vaid üks kohtuaste on garanteeritud. Väikese trahvi ja lihtsa rikkumise puhul on selline kord põhjendatud, samade menetlusstandardite kasutamine asjades, kus trahv võib ulatuda miljonitesse eurodesse ning vaidlus on keeruline, on mitteaktsepteeritav.
Täna näeb seadus ette, et andmekaitsealaste rikkumiste eest saab karistada nii ettevõtteid kui asjaga seotud inimesi trahviga, mis ulatub 20 000 000 euroni. Mitme miljoniline trahv ei ole mitte ainult võimalik, vaid Eestis juba ka määratud, seda mitte mõnele maailma suurkorporatsioonile, vaid kohalikule ettevõttele.
Vaatamata sellele, et mitte ühegi mõõtkava kohaselt ei ole miljonikaristus Eestis tühiasi, kohtleb seadus neid juhtumeid sellistena ning menetluslikud kaitsegarantiid ei ole ajas kasvanud, kuigi plahvatuslikult on tõusnud trahvimäärad.
Väärteomenetluse keerukuse tõttu muudatused, kuid ainult karistaja abistamiseks
Modernsed väärteoasjad tähendavad mahukat asjaolude selgitamist, spetsiifilisi valdkonnareegleid, mis tulenevad Euroopa Liidu õigusest, ja see ei ole enam ühelgi moel lihtne. Ka riik ise on tunnistanud, et selliste asjade menetlemine varem kehtinud tähtaegade ja reeglite järgi on keeruline.
Sellega seoses on seadus leevendanud nõudeid, mis karistamise varem raskeks tegid, seda just Euroopa Liidu õigusest tulenevate trahvidega seoses. Nii pikendati 2023. aastal väärtegude aegumistähtaegasid, mis annab keerulise asja menetlemiseks lisaaega. Samuti laiendati oluliselt võimalusi juriidiliste isikute karistamiseks, mis lihtsustab uurimist.
Mitte ühtegi muudatust aga ei tehtud seoses sellega, et täpselt samade keeruliste küsimustega peab silmitsi seisma menetlusalune isik ja tema kaitsja. Riik aitas seadusandjana vaid iseennast, jättes kõrvale karistust ähvardava inimese või ettevõtte huvid kaitseta.
Miljoninõuete vastu lühikese tähtaja ja piiratud kaitsega
Hiigeltrahvide peale kaebamiseks on endiselt aega 15 päeva, samal ajal kui mistahes muudes menetlustes on kaebetähtaja standard 30 päeva. Kui ülekuulamisele kutsutakse tunnistajana inimene, kellel on endal risk saada miljonitrahv enda kraesse, on tal lausa keelatud kasutada advokaadi abi. Trahvi saajal on lubatud kasutada maksimaalselt kahte kaitsjat, ükskõik kui mahukas või õiguslikult keeruline asi on, kui mistahes kriminaalasjas on lubatud kolm.
Kui anda trahvile kaebamiseks lühike tähtaeg, piirata õigusabi ja võimalust küsida järgmiselt kohtuastmelt teist arvamust, on edukas õiguskaitse raske. Kindlust, et nii võetakse õige isik ja asja eest vastutusele ning trahvi suurus on õiglane, ei saavuta. Ei ole olemas kaalukat põhjust, miks miljonitesse eurodesse ulatuvate eurotrahvide määramine peaks olema riigi jaoks lihtsustatud, kuid nende vaidlustamine menetlusaluse isiku jaoks raske.
Väärteomenetlus vajab tõsiseltvõetavat kaitseõigust, kohe praegu
Väärteomenetlus on vaja minevikust välja tuua, juba kohale jõudnud hiigeltrahvide ajastusse. Riik ning kohtusüsteem peab tagama selle, et olemasoleva seaduse kohaldamine ja trahvi saaja õigused oleksid proportsioonis väärtustega, mille üle otsustatakse. Õigusriigis ei saa karistuse suurus kasvada miljonitesse, samal ajal kui kaitseõigus jääb elama ajastusse, kus väärteo all peeti silmas bussipiletita sõitu.
Miljonitrahvide üle ei saa otsustada sisuliselt vaid üks kohtuaste. Advokaadi abi piiramine asjades, kus seda kõige rohkem vajatakse, on selgelt mõõdutundetu. Kui riik ise võtab endale samade asjade uurimiseks aastaid, ei ole sobiv abinõu menetluse kiirendamiseks muuta kaebetähtajad trahvi saaja jaoks lühemaks kui suvalisel muul kohtuasjal mistahes menetluses.
Vajalikud muudatused ei eeldaks riigilt märkimisväärseid lisavahendeid, tuleb vaid põhjendamatud piirangud kaotada. Kui väärteomenetluse riskid hakkavad meenutama kriminaalasju, tuleb anda sellest puudutatud isikule sobivad relvad, et end kaitsta.
