Levinud on eksiarvamus, et kui Eesti kodanikul on ajateenistus kaitseväes ühel või teisel põhjusel läbimata, siis on uks talle riigikaitsesse panustamiseks suletud. Tänases julgeolekuolukorras ei ole selline mõtteviis mitte ainult vale, vaid ka ohtlik. Eesti seadused pakuvad tegelikult mitmeid võimalusi neile, kes soovivad riigikaitsesse panustada, sõltumata varasemast kaitseväekogemusest.
Liitumine Kaitseliiduga: kiire ja praktiline tee riigikaitseliste oskuste juurde
Kõige otsesem ja kättesaadavam viis riigikaitses aktiivselt osalemiseks on liitumine Kaitseliiduga. Ehkki väga erinevaid koolitusi, koostegevusi ja eneseteostuse võimalusi pakkuv, ei ole see organisatsioon pelgalt huviring, vaid Eesti laiapindse riigikaitse üks nurgakividest. Kaitseliidu seaduse § 2 kohaselt on tegemist vabatahtliku, sõjaväeliselt korraldatud riigikaitseorganisatsiooniga, mille eesmärk on suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.
Selle võimaluse tegelik väärtus seisneb tema laiapõhjalisuses. Kaitseliidu seaduse § 24 järgi võib tegevliikmeks astuda iga vähemalt 18-aastane Eesti kodanik, kellel puudub takistav karistusregister. Varasem ajateenistuse läbimine ei ole eelduseks.
Mida tähendab “sõjaväeliselt korraldatud” uue liikme jaoks? See tähendab süsteemset sõjalist väljaõpet, selget käsuliini ja integreerumist usaldusväärsesse sõjalisse jõudu. See on praktiline ja pühendumist nõudev tee riigikaitsesse, mis annab seaduse (§ 41 ja § 43) alusel ka õiguse relva käsitseda ja kanda, pakkudes seega reaalse ja käegakatsutava väljundi oma riigi kaitsmiseks.
Samas on Kaitseliidu tegevliikmel võimalus osaleda riigikaitses ka ilma vormi ja relvata, korraldades näiteks võitlejate majutamist ja varustamist, hooldades ja remontides nende sõidukeid vm tehnikat või panustades info- ja kogukonnavõrgustike tegevusse.
Vabatahtlik kaitseväekohustuse võtmine: oluline ja pöördumatu pühendumine
Vähem tuntud, kuid äärmiselt kaalukas võimalus on endale kaitseväekohustuse vabatahtlik võtmine. Kaitseväeteenistuse seadus lubab isikutel, kes ei ole automaatselt kaitseväekohustuslased (näiteks naised või need mehed, kes ei ole mingil põhjusel ajateenistust läbinud), selle kohustuse endale vabatahtlikult võtta.
Protsess ise on sätestatud Kaitseväeteenistuse seaduse §-s 81: isik peab esitama kirjaliku taotluse Kaitseressursside Ametile. Tegemist on läbimõtlemist nõudva, kuid oma riiki ja rahvast kaitsva sooviva kodaniku jaoks ülimalt olulise otsuse ja võimalusega. Sama seaduse § 81 lõige 8 sätestab ühemõtteliselt, et pärast kohustuse võtmist sellest loobuda ei saa ning isikul on teiste kaitseväekohustuslastega samasugused õigused ja kohustused.
See tähendab valmisolekut läbida ajateenistus (või sellele vastav muu baasväljaõpe) ning osaleda edaspidi regulaarselt õppekogunemistel osana reservteenistusest. Sisuliselt annab see kodanikule võimaluse täielikuks integreerumiseks Eesti Kaitseväe reservstruktuuri, mis on meie sõjalisse valmisoleku põhijõud.
Riigikaitse põhiseaduslik vundament: iga kodaniku õigus ja kohustus
Eesti põhiseadus annab iga kodaniku osalusele ja panusele riigikaitses fundamentaalse aluse.
Põhiseaduse § 124 sätestab selgelt: “Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduse sätestatud alustel ja korras.” Sama paragrahv tagab ka õiguse asendusteenistusele neile, kes usulistel või kõlbelistel põhjustel relva kanda ei soovi, näidates seaduse paindlikkust, kuid mitte järeleandmist põhikohustuses.
Selle kohustuse moraalne tuum peitub aga põhiseaduse §-s 54: Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. „Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.“
Tänapäeval tähendab “ustavus põhiseaduslikule korrale” palju enamat kui lihtsalt seaduste järgimist. Minu arvates sisaldab see ka igapäevast valvsust desinformatsiooni, vaenukõne ja hübriidsõja elementide vastu, mille eesmärk on õõnestada Eesti riigi ja ühiskonna sidusust seestpoolt.
Viidatud paragrahvi lõpulause “omaalgatuslikust vastupanust” on aga Eesti õiguskorra üks võimsamaid sätteid. Selle taust on meie riigi ja rahva traagilises ajaloos II maailmasõja eelõhtul, kuid peaks kõnetama meid väga tugevalt ka tänases julgeolekupoliitilises olukorras.
Siinjuures on silmas peetud iga kodaniku õigust ja kohust kaitsta meie vabadust ka siis, kui riigi institutsioonid mingil põhjusel enam ei toimi. Selline panustamine Eesti riigi kaitsmisesse on sõjalise kriisi olukorras kättesaadav absoluutselt igale kodanikule. On väga oluline, et me kõik oleksime selleks ka praktiliselt valmis ning oma riigi kaitsmist piisavalt harjutanud.
Tõnis Tamme
TRINITI vandeadvokaat ja partner ning leitnant reservis
Samal teemal avaldas artikli ka Postimees.
