Riigikogu poolt 2025. aasta kevadel vastu võetud välismaalaste seaduse muudatus toob alates 2026. aastast kaasa olulisi muutusi töörände korraldusse ning tekitab küsimusi selle kooskõlast Euroopa Liidu õigusega. Kuigi muudatus näib esmapilgul tehniline, senise väljendi „Eestis registreeritud“ asendamine sõnaühendiga „Eesti äriregistrisse kantud“, muudab see tegelikult oluliselt välismaiste tööandjate võimalusi Eestis kolmandate riikide kodanikke tööle võtta.
Kuigi praktikas on filiaali või tütarühingu loomine teostatav, suurendab see märkimisväärselt välisettevõtete halduskoormust ning toob kaasa lisakulusid ja kohustusi. Veelgi olulisem probleem peitub aga selles, et uus nõue võib minna vastuollu Euroopa Liidu teenuste vaba liikumise põhimõttega. Euroopa Liidu aluslepingute kohaselt peab igal liikmesriigi ettevõttel olema õigus osutada teenuseid teises liikmesriigis ilma kohustuseta seal end täiendavalt registreerida. Eesti uus seadus seab seega Eesti ja teiste EL riikide äriühingud ebavõrdsesse olukorda: kui Eesti ettevõte saab kolmanda riigi kodaniku tööle võtta ilma täiendavate formaalsusteta, siis näiteks Saksamaa ettevõte peab selleks looma Eestis filiaali või tütarühingu.
Seadusandja võib küll väita, et muudatuse eesmärk on tööandjate ja töörände parema järelevalve tagamine, kuid selline meede võib olla ebaproportsionaalne, arvestades olemasolevaid võimalusi kontrollida välisettevõtete maksukohustusi ja tööloa aluseid ka ilma äriregistrisse kandmiseta. Euroopa Liidu Kohtu praktikast tulenevalt on liikmesriikidel keelatud piirata teenuste vaba liikumist, välja arvatud juhul, kui piirang on põhjendatud ülekaaluka avaliku huviga ja vajalik mingi kindla eesmärgi saavutamiseks. Eesti uus regulatsioon ei pruugi seda testi läbida.
Kuigi muudatuse taga võib olla legitiimne soov parandada tööjõu liikumise kontrolli ja korrastada tööturgu, võib selle tegelik mõju olla vastupidine – see muudab Eesti ettevõtluskeskkonna välisinvestoritele keerulisemaks ja võib tuua kaasa õigusvaidlusi ning Euroopa Komisjoni tähelepanu. Tegemist on näiliselt väikese, kuid sisuliselt märkimisväärse muudatusega, mis seab Eesti ohtu rikkuda Euroopa Liidu õiguse ühte keskset põhimõttet – teenuste vaba liikumise põhimõtet.
